Ei ole otsest seost loomakasvatustoodangu ja ELi toetuste vahel. Ühise põllumajanduspoliitika otsetoetused on seotud maaga. Toetuse saamiseks tuleb kasutada teatud hulka põllumaad. Näiteks sea- või kodulinnuliha tootmisel ei ole põllumaad otseselt vaja kasutada ja seega nendes sektorites otsetoetusi ei maksta.

Piima tootmine või veisekasvatus on erinev, kuna maad on vaja kasutada karjatamiseks ja söödakasvatuseks ning neis sektorites ka otsetoetusi makstakse. Need karjamaad rajatakse sageli piirkondadesse, mis ei sobi põllukultuuride kasvatamiseks, ja nii saab aidata kaasa maa mõistlikule kasutusele.

Mõned huvirühmad arvavad, et loomakasvatussektor on väga laialdaselt rahaliselt toetatud ja et toetusi saadakse tänu põllukultuuridele, mida kasvatatakse loomasöödaks. Nad aga unustavad, et suure osa päevasest toidukogusest (eriti mittemäletsejate puhul) moodustavad sojaoad, mida toodetakse ELis suhteliselt väikestes kogustes ja imporditakse hoopis Põhja- või Lõuna-Ameerikast. Lisaks moodustavad olulise osa loomadele söödetavatest põllukulutuuridest kõrvalsaadused (õliseemned), kuna põllukultuuride peamise osa tarbib inimene (nt kui kasvatada päevalilli, siis õli tarvitab inimene, aga kõrvalsaadused söödetakse loomadele).

Seega need, kes väidavad, et loomakasvatussektoris on sööda tootmine kaetud toetustega, eitavad asjaolu, et põllukultuure tarbivad kõigepealt inimesed ja loomad söövad vaid kõrvalsaadusi, mis vastasel juhul läheksid raisku.