Mida tähendab põllumajanduses intensiivsus?

Intensiivse põllumajanduse mõistet kasutatakse avalikes aruteludes teatud tootmistüüpide korral. Enamasti viitab see suurele loomakarjale ja meetoditele, mis tagavad minimaalsete tootmiskulude juures maksimaalse tootlikkuse. Seda peetakse sageli ka kariloomade pidamisest tekkivate keskkonnamõjude ja vähese bioloogilise mitmekesisuse põhjustajaks. Kuid teaduses ei ole intensiivistamise mõiste nii lihtne. Seega on enne põhjalike arutelude pidamist oluline mõista, mida intensiivistamine täpselt tähendab.

See võib hõlmata intensiivset maakasutust, intensiivset keemiliste ainete või põllumajandusmasinate kasutamist, intensiivset tehnoloogia kasutamist, sööda- ja veevarude kasutamist ning seda loetelu võiks veel jätkata…

Nendel teguritel on ka keskkonnale, bioloogilisele mitmekesisusele ja sotsiaalsele raamistikule erinev mõju. Ühelt poolt on hüdropooniline tootmine või põllumajandus linnapiirkonnas, mida üdiselt peetakse avalikus arvamuses positiivseteks, intensiivse põllumajanduse edasijõudnud näited. Teisalt tegelevad ka traditsioonilised põllumajanduslikud tootmissüsteemid suure ökoloogilise intensiivsuse saavutamise nimel selliste teemadega nagu jätkusuutlik või ökoloogiline intensiivistamine, et looduslikke protsesse ja ökosüsteemi teenuseid võimalikult tõhusalt ära kasutada.

Eri põllumajanduslike, sealhulgas intensiivsete tootmissüsteemide head ja vead on tegelikkuses väga keerulised ning Euroopa kontekstis ka mitmekesisemad.

Loomakasvatuse intensiivistamine ei ole süsteemne kursimuutus Euroopa kariloomade pidamises.

Lähtudes põhialustest, et mida üldse võib nimetada intensiivistamiseks, on üheks näiteks põllumajandusettevõtte sisendi intensiivsuse kasv (pestitsiidide ja väetiste kasutamine, ostetud sööt). Kas on näha, et ka Euroopa kariloomade pidamises on kindel suundumus intensiivistumise poole?

Pilguheit statistikale

Euroopa avalik statistikaamet Eurostat on välja töötanud metoodika, mis võib anda sellele küsimusele esialgsed vastused. Põllumajandusliku intensiivistamise lähendina kasutati ettevõtte sisendi intensiivsust, mis defineeriti kui ettevõttes kasutatud sisendi tase tootmisteguri ühiku kohta (üldmaa-alal). Ajavahemikul 2004–2034 oli ELi 28 liikmesriigi hulgas suure intensiivsusega ettevõtete majandatava põllumajandusliku maa osa stabiilse trendiga, välja arvatud segakarjade pidamisega tegelevad (rohu- ja viljasööjad) ettevõtted, mille puhul oli tõus 8%.

Keskmise intensiivsusega ja viljasööjate loomade tootmistega kaetud põllumajandusliku maa osa vähenes ELi 28 liikmesriigis 4%, kusjuures segakarjade osa kõikus 25% tähise juures. Rohusööjate kariloomade puhul oli ühtlane langus 5%.

Väikese intensiivsusega tootmise kasutatava maa osa ELi 28 liikmesriigis kasvas viljasööjate kariloomade ja vähenes 3–4% segakarjade puhul. Rohusööjate karjade osa suurenes, näidates suundumust ekstensiivistamise poole.