EUROOPA KARILOOMADE SEKTORI TOOTLIKKUS MUUTUB JÄRJEST INTENSIIVSEMAKS. MIDA SEE TÄHENDAB?

Väited, et viimasel aastakümnel on Euroopa loomakasvatus intensiivistunud, põhinevad liigsel üldistusel kariloomakasvatuses toimunud arengu kohta. Euroopas on loomakasvatuse tüübist lähtudes toimunud mitmesuguseid muudatusi ega ole ühtset arusaama, mida mõeldakse mõiste intensiivistamine all.

Mida tähendab põllumajanduses intensiivsus?

Intensiivse põllumajanduse mõistet kasutatakse avalikes aruteludes teatud tootmistüüpide korral. Enamasti viitab see suurele loomakarjale ja meetoditele, mis tagavad minimaalsete tootmiskulude juures maksimaalse tootlikkuse. Seda peetakse sageli ka kariloomade pidamisest tekkivate keskkonnamõjude ja vähese bioloogilise mitmekesisuse põhjustajaks. Kuid teaduses ei ole intensiivistamise mõiste nii lihtne. Seega on enne põhjalike arutelude pidamist oluline mõista, mida intensiivistamine täpselt tähendab.

See võib hõlmata intensiivset maakasutust, intensiivset keemiliste ainete või põllumajandusmasinate kasutamist, intensiivset tehnoloogia kasutamist, sööda- ja veevarude kasutamist ning seda loetelu võiks veel jätkata...

Nendel teguritel on ka keskkonnale, bioloogilisele mitmekesisusele ja sotsiaalsele raamistikule erinev mõju. Ühelt poolt on hüdropooniline tootmine või põllumajandus linnapiirkonnas, mida üdiselt peetakse avalikus arvamuses positiivseteks, intensiivse põllumajanduse edasijõudnud näited. Teisalt tegelevad ka traditsioonilised põllumajanduslikud tootmissüsteemid suure ökoloogilise intensiivsuse saavutamise nimel selliste teemadega nagu jätkusuutlik või ökoloogiline intensiivistamine, et looduslikke protsesse ja ökosüsteemi teenuseid võimalikult tõhusalt ära kasutada.

Eri põllumajanduslike, sealhulgas intensiivsete tootmissüsteemide head ja vead on tegelikkuses väga keerulised ning Euroopa kontekstis ka mitmekesisemad.

Loomakasvatuse intensiivistamine ei ole süsteemne kursimuutus Euroopa kariloomade pidamises.

Lähtudes põhialustest, et mida üldse võib nimetada intensiivistamiseks, on üheks näiteks põllumajandusettevõtte sisendi intensiivsuse kasv (pestitsiidide ja väetiste kasutamine, ostetud sööt). Kas on näha, et ka Euroopa kariloomade pidamises on kindel suundumus intensiivistumise poole?

Pilguheit statistikale

Euroopa avalik statistikaamet Eurostat on välja töötanud metoodika, mis võib anda sellele küsimusele esialgsed vastused. Põllumajandusliku intensiivistamise lähendina kasutati ettevõtte sisendi intensiivsust, mis defineeriti kui ettevõttes kasutatud sisendi tase tootmisteguri ühiku kohta (üldmaa-alal). Ajavahemikul 2004–2034 oli ELi 28 liikmesriigi hulgas suure intensiivsusega ettevõtete majandatava põllumajandusliku maa osa stabiilse trendiga, välja arvatud segakarjade pidamisega tegelevad (rohu- ja viljasööjad) ettevõtted, mille puhul oli tõus 8%.

Keskmise intensiivsusega ja viljasööjate loomade tootmistega kaetud põllumajandusliku maa osa vähenes ELi 28 liikmesriigis 4%, kusjuures segakarjade osa kõikus 25% tähise juures. Rohusööjate kariloomade puhul oli ühtlane langus 5%.

Väikese intensiivsusega tootmise kasutatava maa osa ELi 28 liikmesriigis kasvas viljasööjate kariloomade ja vähenes 3–4% segakarjade puhul. Rohusööjate karjade osa suurenes, näidates suundumust ekstensiivistamise poole.

Lae alla

PÕLLUMAJANDUSTOOTMINE KESKENDUB AINULT RAHALE, AGA MITTE LOOMADE HEAOLULE. KAS SEE ON TÕSI?

Iga kariloomi pidav ettevõtja ütleb, et tema jaoks on loomade heaolu kõige olulisem. Seda eriti suurtootmiste korral ja ühel väga lihtsal põhjusel: kariloomade pidamisega elatise teenimiseks on vaja loomi, kes on õnnelikud ja kelle eest on hästi hoolitsetud. Iga äritegevuse puhul on raha tähtis, kuid loomakasvatuse intensiivistamise nimel ei loobuta põhialustest.

Iga põllumajandustootja eesmärk on teenida sissetulekut, kuid oluline on ka valmistada kvaliteetseid tooteid, mis vastavad turu nõudmistele. Euroopas rakendatakse kariloomade pidamises erinevaid tavasid ja tootmissüsteeme. Miks aga on hakatud ühte mõistet – intensiivne loomapidamine – sageli nii negatiivses tähenduses kasutama?

Loomakasvatussektoris on juba mõnda aega üritatud luua neutraalsemat terminoloogiat, mis hõlmaks modernseid ja ressursitõhusaid tootmissüsteeme. Kuid käibele läinud moesõnadest on väga keeruline lahti saada, eriti avalikus suhtluses. Olenemata terminoloogiast ja tootmissüsteemidest, peab iga Euroopa loomapidaja järgima rangeid reegleid, mis hõlmavad põllumajandusloomade kaitse Euroopa konventsiooni raames ka loomade heaolu tagamist

Tervislik kariloomade pidamine käib käsikäes tervete ja hoolitsetud loomadega

Intensiivsete süsteemidega põllumajandusettevõtted viljelevad edasijõudnud meetodeid, kus teiste tegevuste hulgas jälgitakse väga hoolikalt loomade heaolu ja tervisega seotud tegureid, loomade geneetilise ressursi mõistlikku kasutust, jätkusuutlikku loomade toitumist ja söötmist. Et loomad oleks terved ja loomapidaja sissetulek võimalikult suur, on vaja tõhustada geneetilist valikut, tagada tasakaalustatud söötmine ja kasutada edumeelseid jälgimisvahendeid. Selle puhul kehtib põhimõte, et mis on hea loomadele, on hea ka loomapidajatele.

Toidu hindade hoidmine taskukohasena

Tänapäevane põllumajandustootmine on kujunenud nüüdisaegsete ühiskondade arengu eeskujul. Tänu saavutatud suuremale tõhususele on toitu võimalik uuel tasemel toota suurtes kogustes kogu ühiskonnale. Euroopas on palju põllumajandustootmise tüüpe, mis kõik koos võimaldavad rahvastikule regulaarselt tagada taskukohase hinnaga piima, liha, kala ja munad.

Liha töötlemine annab sellele lisaväärtust, vähendab hinda, parandab toiduohutust ning pikendab säilivusaega. Ühiskondlikul survel arendatakse pidevalt välja uusi toidutöötlemise, pakendamise ja säilitamise meetodeid. See võib suurendada leibkonna sissetulekut ja parandada toitumist.

Allikad:

http://www.fao.org/ag/againfo/themes/en/meat/home.html

Lae alla

KUI SUUR ON EUROOPA KESKMINE PIIMA-, VEISE- VÕI KODULINNUKASVATUSETTEVÕTE?

Ettevõtte keskmist suurust on keeruline välja tuua, kuna Euroopas on põllumajanduslik tootmine regiooniti väga erinev. ELi põllumajandussektori nurgakiviks on kindlasti alati olnud põllumajanduslik pereettevõtlus. Kolmandate riikidega võrreldes on Euroopa ettevõtted üsna väiksed.

ELis tegutsevate väiksemate (majanduslikus mõttes) ettevõtete tegevus on enamasti mitmekesine, sisaldades näiteks segakultuuride kasvatamist või kariloomade pidamist või mõlemat korraga. Mitmekesised tootmissüsteemid on osa meie kultuuripärandist ja seetõttu on keeruline täpselt defineerida, milline on keskmise suurusega piima-, veise või kodulinnutootmine.

Ettevaatlikult peaks suhtuma ettevõtte suuruse, rahaliste vahendite, tööjõu hulga või loomade arvu alusel võrdlemisse. Kuna väikeste ettevõtete statistikat on nende mitmekesiste süsteemide tõttu keeruline hinnata, siis pärinevad avalikud andmed enamasti konkreetsele tootmisele keskendunud ettevõtetest Euroopa kümnest kõige tootlikumast riigist.

Kui analüüsida Euroopa kaarti sellest vaatest, millised on kariloomade pidamise tüübid, siis on näha, et väga vähe on piirkondi, kus oleks selge spetsialiseerumine.

Joonis 3. Euroopa kariloomade tootmispiirkondade

liigitus (Allikas: INRA Eurostatile tuginedes, 2010)

Euroopa keskmise loomapidamisettevõtte suurus on alla 50 ha ja seal on vähem kui 50 loomühikut.

Keskmine kariloomapidamisega tegelev Euroopa ettevõte kasutab 34 ha põllumaad ja selle karja suurus on 47 loomühikut. Ka kariloomade pidamise poolest populaarsetes piirkondades on Euroopa edetabelis esikümne riikide seas ettevõtte suuruseks 51 ha põllumaad (umbes 35 jalgpalliväljakut), seal töötab umbes 2 inimest ja on 79 loomühikut toodangu koguväärtusega 138 000 eurot. Esimene osa Eurostati statistikast näitab, et Euroopa kariloomade sektoris ei ole olukord sugugi selline, nagu enamasti väidetakse. Isegi kõige enam spetsialiseerunud ja tootlikke ettevõtteid omavates riikides ei ole valdavaks suured tootmisettevõtted. Ka kitsale tootmisvaldkonnale keskendunud Euroopa riikides on ettevõtted väiksemad kui kolmandates riikides.

Spetsialiseerunud ettevõtete hulgas on lambapidamisele keskendunud ettevõtted suurimad põllumaa kasutuse poolest, haarates enda alla umbes 90 ha. Samas on nad väikseimad loomühikute (keskmiselt 61) ja käibekapitali (alla 113 000 euro) vaatest.

Suurima tootlikkusega Euroopa riikides tegutsevad lihatootmisettevõtted palkavad enamasti vähem tööjõudu. Teisalt vajavad viljasööjad loomad kõige enam tööjõudu (rohkem kui kaks inimest). Nendel on ka suurimad karjad 312 loomühikuga ja nad kaasavad enim kapitali (rohkem kui 280 000 eurot). Piimatootmisele keskendunud ettevõtetes on pingerea teisele kohale vastav karja suurus keskmiselt 76 loomühikut, kapital 231 000 eurot ja tööjõu kasutamine 1,9 inimest.

Kariloomade pidamisega tegelevates ettevõtetes on üle kogu Euroopa märkimisväärsed erinevused

Kui koondada kõik loomakasvatussektorid, siis on näha, et Ühendkuningriigis, Taanis ja Prantsusmaal asuvad ettevõtted kasutavad enim põllumaad – ligikaudu 95 ha ettevõtte kohta. Poolas, Itaalias ja Madalmaades on maakasutuselt kõige väiksemad ettevõtted: need hõlmavad vähem kui 40 ha ettevõtte kohta, sealhulgas Poolas keskmiselt kõigest 18 ha. Ettevõtte suurusel ja kaasatud kapitalil ei ole Euroopas mitte mingisugust otsest seost. Madalmaade kariloomade pidamise ettevõtted on kõige väiksemad kasutatava maa poolest, kuid koos taanlastega suurimate hulgas loomühiku ja tööjõu poolest. Kaasatud kapitali vaatest on Taani, Madalmaad ja Belgia edetabeli tipus ning kaugel ees näiteks Saksamaast, Ühendkuningriigist ja Prantsusmaast.

Allikad:

Lae alla

EUROOPA KARILOOMADE PIDAMIST TULEB OLULISEL MÄÄRAL RAHALISELT TOETADA

Loomakasvatussektor ei saa otsetoetust ühe kilogrammi liha tootmise kohta. Sektor saab rahalist toetust kaudselt, kuna ettevõtjatele makstakse otsetoetusena põhilist sissetulekutoetust haritava põllumaa hektarite hulga alusel.

Ei ole otsest seost loomakasvatustoodangu ja ELi toetuste vahel. Ühise põllumajanduspoliitika otsetoetused on seotud maaga. Toetuse saamiseks tuleb kasutada teatud hulka põllumaad. Näiteks sea- või kodulinnuliha tootmisel ei ole põllumaad otseselt vaja kasutada ja seega nendes sektorites otsetoetusi ei maksta.

Piima tootmine või veisekasvatus on erinev, kuna maad on vaja kasutada karjatamiseks ja söödakasvatuseks ning neis sektorites ka otsetoetusi makstakse. Need karjamaad rajatakse sageli piirkondadesse, mis ei sobi põllukultuuride kasvatamiseks, ja nii saab aidata kaasa maa mõistlikule kasutusele.

Mõned huvirühmad arvavad, et loomakasvatussektor on väga laialdaselt rahaliselt toetatud ja et toetusi saadakse tänu põllukultuuridele, mida kasvatatakse loomasöödaks. Nad aga unustavad, et suure osa päevasest toidukogusest (eriti mittemäletsejate puhul) moodustavad sojaoad, mida toodetakse ELis suhteliselt väikestes kogustes ja imporditakse hoopis Põhja- või Lõuna-Ameerikast. Lisaks moodustavad olulise osa loomadele söödetavatest põllukulutuuridest kõrvalsaadused (õliseemned), kuna põllukultuuride peamise osa tarbib inimene (nt kui kasvatada päevalilli, siis õli tarvitab inimene, aga kõrvalsaadused söödetakse loomadele).

Seega need, kes väidavad, et loomakasvatussektoris on sööda tootmine kaetud toetustega, eitavad asjaolu, et põllukultuure tarbivad kõigepealt inimesed ja loomad söövad vaid kõrvalsaadusi, mis vastasel juhul läheksid raisku.

Lae alla

EUROOPASSE TUUAKSE LIHA KOLMANDATEST RIIKIDEST

ELis imporditakse tõesti oluline osa lihast ja need kogused üha kasvavad. Tarnitakse kõige rohkem kodulinnuliha: iga aasta üle 800 000 tonni. Kahepoolsetel vabakaubanduslepingu läbirääkimistel on EL üritanud jõuda ka sellise teemani nagu loomade heaolu tagamine. Väga sageli nõuavad sellised teemad aga kahepoolset tahet ja koostööd ilma siduvate reegliteta.

Kõige suurem oli tarne 2016. aastal, kui imporditud kogus ulatus 900 000 tonnini. Imporditakse peamiselt Brasiiliast (45%), Taist (30%) ja Ukrainast (15%). Põhiliselt tarnitakse väärtuslikumaid tooteid, nagu rinnaliha, kuna ELi tarbijad eelistavad neid ning eespool nimetatud riikides toodetakse neid tunduvalt odavama hinnaga.

Teisel kohal imporditavate toodete hulgas on veiseliha, mille kogus ulatub aastas 340 000 tonnini. Peamine varustaja on taas Brasiilia (40%), millele järgnevad Argentina (20%), Uruguai (15%) ning USA ja Austraalia (10%). Sarnaselt kodulinnulihaga imporditakse ELi väärtuslikumaid lihatükke. See tähendab, et kolmandate riikide ja ELi tootjate vahel on veelgi suurem majanduslik konkurents. Igal aastal imporditakse ka 180 000 tonni lamba-/kitseliha, mis on üsna märkimisväärne hulk võrreldes kogutoodanguga ELis, sest import moodustab 20% ELi tootmisest. Imporditakse peamiselt Uus-Meremaalt ja Austraaliast.

Sealiha tarnitakse suhteliselt vähe: iga aasta umbes 33 000 tonni. 60% imporditavast lihast tuleb Šveitsist.

Rääkides loomade heaolust, tuleb meeles pidada, et import kolmandatest riikidest allub nende enda seadustele.

Loomade heaolu ei ole lisatud WTO nõuetesse ja seega ei ole rangete loomade heaolu puudutavate standarditega ELi riikidel võimalik seada samasuguseid tingimusi imporditud toodetele. Senikaua, kuni loomade heaolu ei ole reguleeritud WTO tasandil, ei ole mingit kindlust, et kolmandatest riikidest imporditud liha tootmisel või kariloomade pidamisel on järgitud täpselt samasuguseid standardeid, mis kehtivad ELi tootjatele.

Paljudes impordiriikides on seadused puudulikud.

Kahepoolsetel vabakaubanduslepingu läbirääkimistel on EL üritanud tuua esile loomade heaolu. Väga sageli nõuavad sellised teemad aga kahepoolset tahet ja koostööd ilma siduvate reegliteta. Siiski on näiteks kodulinnuliha puhul oluline, et kolmandates riikides rakendataks looma tapmisel seadusi, mis käsitlevad looma kaitsmist tapmise ajal samaväärselt ELiga. Munatootmise sektoris üritab komisjon kaubanduslepingusse lisada tavapäraste puuride kasutamise keelu, mis kehtib ELis juba 2012. aastast. Sellest lähtudes üritavad ELi loomapidajad, kooperatiivid ja nendesse kuuluvad ettevõtted soodustada rangeid loomade heaolu standardeid üle maailma ning töötada koos ELi huvirühmadega, et kõik kaubanduspartnerid järgiksid kõige rangemaid loomade heaolu ja tervise standardeid.

Lae alla

MILLISTELE STANDARDITELE PEAB VASTAMA TAPAMAJA?

Euroopa tapamajad peavad järgima ELi õigusakte, nagu näiteks määrust loomade kaitse kohta surmamisel.

Tapamajal on lihaahelas oluline osa. Seal lõpeb töö loomapidaja jaoks ning algab töötlemisetapp tarbija jaoks. Tapamajas keerleb peaaegu kõik loomade heaolu, hügieeni, toiduohutuse ja -kontrolli ümber nii kariloomade kui ka seejärel ka liha puhul.

Kõikide tapamajja saabunud loomade tervislikku seisundit ja heaolu hindab veterinaar. Seda nimetatakse tapaeelseks veterinaarkontrolliks. Haigeid või liikumisvõimetuid loomi ei tohiks tappa ja inimesed ei või nende liha toiduks tarbida. Meditsiinitöötaja väljastab igale tervele loomale tapaloa.

Tapamajas toimuvate tegevuste kohta kehtivad veel muudki ranged reeglid.

Loomade heaolu eest vastutav töötaja

Nõukogu 24. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1099/2009 (loomade kaitse kohta surmamisel) järgi tagavad loomade heaolu eest vastutavad töötajad tapamajas loomade hoolitsuse. Need töötajad annavad vajaduse korral ka soovitusi protsesside muutmiseks. Nad on kohal loomade mahalaadimisel, sõidu ajal, uimastamisel ja surmamisel. Ühtlasi jälgivad nad ka ajutisel vastuvõtualal loomade heaolu.

Mahalaadimise ja uimastamise meetodid

Tapamajades on kasutusel meetmed loomade stressi vältimiseks. Mahalaadimine peab olema loomadele leebe ja näiteks sead lähevad pärast saabumist lauta, kus nad saavad lõdvestuda.

Tapmine peab vastama ELi reeglitele ning selle käigus peab stressiolukordi ja kannatusi vältima niipalju kui võimalik. Tapmisele eelneb uimastamine, mille järel tehakse looma kaelale lõige ja tema veri vabaneb. Loomade tapja on amet, milleks on vaja omandada vastav haridus.

Tunnustatud asutused

Loomi võib tappa vaid selleks ettenähtud tapamajades. Need peavad vastama kõikidele sätestatud nõuetele. Loomade majutusala ehitusnõuded peavad olema täidetud, loomade transport, toiduohutus, hügieen, keskkond, loomade heaolu ja tervis, tapmisjääkide ning kõrvalsaaduste eemaldamine ja ladustamine peavad vastama reeglitele. Nõuetele mittevastavaid tapamaju ähvardab sulgemine. See kehtib ka nende asutuste kohta, kes ei järgi toiduohutuse ja rahvatervise reegleid.

Lihunikud ja tapmine

Tapmisprotsessi reguleerivad administratiivseid reegleid. Osaliselt seetõttu on üsna vähe tapmisega tegelevaid lihunikke. Looma tapmine on ka väga palju tööd nõudev tegevus. Suurem osa lihunikke ostab liha hulgimüüjalt. Enamasti ostetakse kas rümp, rümba osa, kondita tükid või liha ning töödeldakse need lihatoodeteks ja/või vorstideks, mida müüakse lihapoes.

Liha kontrollimine

Pärast tapmist kontrollitakse rümpa ning organitest kopse, maksa, põrna, neere ja lümfisõlmi. Kontrolli edukalt läbinud rümp tembeldatakse. Rümbad müüakse kas kodu- või välismaistele liha töötlemise ettevõtetele. Rümbad, mis ei läbi kontrolli, hävitatakse.

Rümba tükeldamine veerandikeks

Maks, põrn ja neerud kuuluvad tapetud looma viiendasse veerandikku. Teised veerandikud on longitudinaalsed rümbad. Kõrvalproduktid, mida peetakse viiendaks veerandikuks, on veri, nahk, jäsemete alaosad, pea, keel, aju, luud, teised kõhuõõne organid (sisikond, gastrointestinaalne trakt) ja rindkereõõne organid (süda, kopsud, vasika tüümus).

Liha hindamine

Rümpa hindavad spetsialistid oskavad pärast organite hindamist öelda, kas loomal esines kõrvalekaldeid. Kui tekib mõni kahtlus, siis uuritakse organit põhjalikumalt laboris. Lisaks tehakse vereanalüüs, et tagada vaid sobiva liha jõudmine ringlusse.

Jääkainete jälgimine

Liha ei tohi sisaldada ravimite jääke. Loomi, kes on saanud ravimeid, tohib tappa vaid pärast kohustusliku ooteaja möödumist. See aitab vältida veterinaarravimite jõudmist tarbijateni. Seda kontrollitakse, et tagada nõutud turult kõrvaldamise aja ja jääkide piirnormide järgimine.

(Vt ka loomade tervise sektsioonis olevad küsimused)

Toiduahela ülevaatamine

Liha kontrollimisel kasutatakse toiduahelat käsitlevat teavet. Selles on kirjas ka põllumajandusettevõte, kust loom pärit on. Lisaks on seal teave ettevõttes peetava karja tervisliku seisundi kohta ja loetelu lautadest, kus loom enne tapamajja saabumist viibinud oli.

Toiduahelat käsitlevas teabes on esitatud ka kasutatud veterinaarravimid ning muud toiduohutust ja rahvatervist puudutavad andmed. Lisaks leiab sealt eelmiste selle ettevõtte tapetud loomade lihahindamise aruanded ja vastutava veterinaari nime.

Klassifitseerimine

Iga rümba kohta koostatakse kontrolliaruanne. Iga heakskiidetud rümp kaalutakse veidi aega pärast tapmist ning seejärel hinnatakse selle kvaliteeti, tuginedes üldisele klassifikatsioonile. Hinnatakse lihakust, rasvasust ja liha värvust. Vasikate puhul märgitakse vastavuseks üks täht EUROPi klassifikatsioonist. Täiskasvanud kariloomade puhul üks täht SEUROPi klassifikatsioonist. Rasvasust ja liha värvust tähistatakse numbriga. Sigade puhul märgitakse kas AA, A, B või C.

Kvaliteedikontroll

Madalmaade toidu ja tarbekaupade ohutuse amet (NVWA) kontrollib, kas ettevõtete dokumendid vastavad nõuetele. Need võimaldavad kiirelt tegutseda olukordades, kus selgub, et tootega on midagi korrast ära ja on oht rahvatervisele. NVWA hindab ka kvaliteedisüsteemide toimivust. Analüüsitakse seda, kas protseduurid on toiduohutuse seisukohalt piisavad. Samuti vaatavad inspektorid, kas ettevõte on suuteline tegema vajalikke parandusi ja võtma kasutusele ennetavaid meetmeid. Sertifitseerimisega tegelevad asutused kontrollivad, kas tapamaja töö vastab sertifikaatides sätestatud nõuetele.

Tapamajad ja lihatöötlemisettevõtted, kes ekspordivad EList, eksportivate riikide veterinaarid ja inspektorid üritavad alati tagada parimat kvaliteeti.

Hügieeni tagavad toimingud

Hügieen on tapmisprotsessi väga oluline osa. Tapamajas rakendatakse ennetavaid meetmeid, nagu kaitseriietus neile, kes sisenevad taparuumi, kohustuslik jalatsite ja käte desinfitseerimine (käte puhul seebiga) pärast iga pausi või tualetis käimist. Lisaks on kindlad reeglid tapmise enda kohta. Soolestik ja organid eemaldatakse nii, et rümpa puudutatakse

võimalikult vähe. Ladustamisel ja tapamajast transportimisel on samuti oma hügieeninõuded. Taparuumi võivad siseneda vaid töötajad, kes viivad tapmise läbi. Hügieenireeglid pannakse kirja ettevõtte hügieenieeskirjadesse. Kõik ettevõtte töötajad on kohustatud neid järgima. Kõikide tegevuste eesmärk peab olema puhas tapmine.

•      Noad ja masinad

Tapmise käigus kasutatud nuge peab töö ajal pidevalt desinfitseerima, et vältida rümba bakterioloogilist saastumist. Nugade ladustamine on kirjeldatud hügieeninõuetes. Tapatuba ja masinaid puhastatakse ja desinfitseeritakse vähemalt kord päevas. Sama kehtib ka liha transportimiseks kasutatavate veoautode kohta.

•      Tapmisliini peatamised

Tapmisliinilt võetakse bakterioloogilisi proove, et tuvastada võimalikku saastumist. Puhastustoimingute ja hügieenireeglite järgimise süstemaatiline kontrollimine sisaldab ka tapmisel kasutatava vee kvaliteedi hindamist. Hügieenireeglitele mittevastavas tapamajas võib inspektor tapmisliini ajutiselt sulgeda.

Enne töö jätkamist peab ettevõte kõigepealt tapmisliini ja taparuumi desinfitseerima.

•      Kaitseriietus

Tapamaja töötajad kannavad juuksevõrku, kiivrit, kõrvatroppe, kombinesooni koos kummipõllega ja metallist ninatugevdusega saapaid või muid jalatseid. Viimane oleneb nende tööülesannetest. Ehted, augustamine ja meik on keelatud.

Nuge kasutavad töötajad kannavad õnnetuste vältimiseks roostevabast terasest tehtud võrgust kaitsekindaid.

Ohtude vältimine

Mõned loomade kehaosad hävitatakse, kuna need võivad ohustada rahvatervist. See võib juhtuda veiste spongiformse entsefalopaatia (BSE) korral. BSEga saastunud toodete söömine võib põhjustada tervisehäireid. Täiskasvanud veiste kehaosi, mis võivad olla potentsiaalselt ohtlikud, ei tohi mitte mingil juhul töödelda inimtoiduks või loomasöödaks. Tapetud täiskasvanud veise aju ja seljaaju on määratletud riskiteguriga materjal ning need tuleb põletada. Jäätmete kõrvaldamine on seadusest tulenev kohustus. Riskimaterjalid on ka põrn, kolju, tonsillid ja käärsool, mis tuleb hävitada kui loomne jääde. Määratletud riskiteguriga materjali reeglid kehtivad nii täiskasvanud kariloomade kui ka mäletsejate, nagu lammaste ja kitsede korral.

Jäätmete kõrvaldamine
Seaduses eristatakse madala riskiteguriga materjale, kõrge riskiteguriga materjale ja määratletud riskiteguriga materjale. Madala riskiteguriga materjalide kategooria moodustavad tooted, mille kõlblikkusaja lõpp on möödas või mille liha struktuur erineb.

Tapamajad ja ringmajandus

Tapamajadel on ringmajanduses tähtis osa. Peaaegu kõiki loomade osi, mida inimesed toiduks ei tarbi, saab kasutada muudel eesmärkidel.

Eriotstarbelised töötlejad

Tapamajas tekkivad jäägid ja kõrvalproduktid viiakse eraldi ettevõtetesse, kus need töödeldakse ja taaskasutatakse muudel eesmärkidel kui toidu- või söödaahel. Veiste, vasikate ja ka teiste loomade nahkadest (lammaste, kitsede, sigade, jäneste jne) saadakse kõikvõimalikeks vajadusteks sobivat nahkmaterjali.

Sooltest valmistatakse muusikainstrumentide ja tennisereketite keeli ning sooli kasutatakse ka vorstitööstuses. Samuti saab sea harjastest kõrvalproduktina valmistada harju. Seapõit saab kasutada lambivarjuna. Luud on liimi, želatiini ja nööpide toormaterjal. Loomarasv on õli- ja rasvatootmise (seep) toormaterjal. Loomarasv sobib biodiisli tootmiseks.

Vesi ja energia

Tapamajas kasutatakse palju vett. Loomade eest tuleb hoolitseda nende saabumisel, kuid ka taparuume ja masinaid tuleb sageli pihustada ja desinfitseerida.

Ettevõtted võtavad meetmeid veetarbimise vähendamiseks. Üks võimalus on tarbitud vee kogumine ning selle kasutamine ettevõtte sõidukite ja lautade puhastamiseks. Tapamajas kasutusel olnud vesi (töötlemisprotsessi vesi) sisaldab lihavalke, -rasvu, verejääke ja süsivesikuid. See vesi kõigepealt puhastatakse ja seejärel desinfitseeritakse. Sama protsessi läbib heitvesi, mis läheb kanalisatsioonivõrku. Tapamajad kasutavad vee säästmiseks spetsiaalseid vett säästvaid pihusteid ja alandavad veesurvet kõrgsurvepihustiga puhastamisel. Veetarbimist piiratakse ka aurustusjahutite kasutamisega külmutusseadmetel ning loputussageduse ja -aja vähendamisega.

Rümpade jahutamiseks ja kariloomade ning liha transpordiks on vaja energiat (elektrit, kütust). Liha külmutamine pikemaajaliseks ladustamiseks on väga energiamahukas. Tapamajad võtavad mitmesuguseid meetmeid vee- ja energiatarbimise vähendamiseks. Nad piiravad ka mineraalkütuste kasutamist, et vähendada selle kaudu CO2 heidet.

Tõhusama energiatarbimise eesmärgil on tapamajad soetanud energiat säästvaid seadmeid ning kasutavad alternatiivseid energiaallikaid, nagu päikese- ja tuuleenergia ning biogaas. Biogaasi jaoks vajalik sõnnik saadakse lautadest, kus loomi enne tapmist ajutiselt hoitakse. Seda kasutatakse ka veoautodes kütusena. See on võimalik pigem suuremates tapamajades. Lisaks tehakse investeeringuid, et luua koostootmissüsteeme. Need süsteemid kasutavad gaasi, et toota elektrit ja samal ajal kuumutada vett, mida saab kasutada ettevõtte pindade desinfitseerimiseks ja hoonete kütmiseks Lõpuks saavutatakse energiakokkuhoid uute jahutus- ja külmutusseadmetega.

Lae alla