Loomade tervise eest hoolitsevad põllumajandusettevõtted koostöös veterinaaride ja teiste selles sektoris tegutsevate nõustajatega. Kõik saab alguse loomade valikust, mille juures loomapidajad hindavad tunnuseid, nagu loomade pikaealisus, vastupidavus, produktiivsus ja keskkonnamõju. Sellele järgneb loomade tervise jälgimise kava väljatöötamine, mis sisaldab bioturvalisuse meetmeid, häid pidamistingimusi ja hügieeni, sobivat toitumist, pidevat tervisliku seisundi ja heaolu hindamist, sealhulgas soovituslikke vaktsineerimisi ja haiguste esinemisel nende ravi.
Loomad haigestuvad sarnaselt inimestega, olenemata sellest, milliseid loomapidamismeetodeid kasutatakse. Haiguse korral on oluline nii veterinaari kui ka loomapidaja hoolitsus. Samuti on loomade nakkushaigustega tegelemine tähtis toiduohutuse ja tootluse suurendamise ning loomade kannatuse vähendamise eesmärgil. Hea loomakasvatus, bioturvalisus ja hügieen on Euroopa põllumajandusettevõtetes loomade tervise kaitse ja heaolu tugisambad.
Bakteriaalsete haiguste esinemissageduse vähendamiseks on esmajoones vajalik vaktsineerimine, hügieeninõuete järgimine loomapidamisel, karja tervise jälgimise kava ja sobiv toitumine. Loomakasvatajad järgivad igal võimalusel põhimõtet, et ennetus on parem kui tagajärgedega tegelemine. Tervise jälgimisele aitavad kaasa diagnostikavahendite ja teiste uuenduslike meetmete, nagu digitaalne jälgimine, kasutamine ja haiguste võimalikult varane avastamine.
Hoolimata pingutustest võivad loomad inimestega sarnaselt ikkagi aeg-ajalt haigestuda. Haiguse korral on loomapidaja kohus pakkuda loomale veterinaari soovitatud hoolitsust ja ravi.
Elavama kujutlusvõimega inimesed võivad mõelda, et geneetiliste omaduste parandamine on hiidkanade või ülisuurte lehmade aretamine, kuid see on ulmeline mõtlemine. Tõuaretus ja loomade parimate omaduste valimine on tähtis loomade vastupanuvõime seisukohalt. Sageli keskendutakse tervisenäitajate, haiguskindluse, söödaväärindamise tõhususe jms parimate omaduste valimisele.
Euroopa toidutarneahelas on tõuaretusel keskne tähtsus, kuna see võimaldab tasakaalustada tõhusust, kättesaadavust ja minimaalset keskkonnamõju. Kariloomade tõuaretuse eesmärk on tagada jätkusuutlikum tootmine. Selleks jälgitakse selliseid näitajaid nagu loomade pikaealisus, vastupidavus, tõhusus, keskkonnamõju, loomade tervis ja heaolu ning peetakse silmas toiduohutuse, rahvatervise, toote kvaliteedi ning geneetilise mitmekesisuse säilitamise peamisi tegureid.
Näiteks on sigade, kodulindude ja kala geneetiliste omaduste parandamine viimase 30 aasta jooksul andnud märkimisväärseid tulemusi söödaväärinduses ning seda ilma loomade heaolu kahjustamata.
Põllumajandusloomad suudavad sööta tõhusamalt väärindada loomseteks saadusteks. See tähendab, et loomapidajad on kasutanud vähem sööta samaväärse või isegi parema tootlikkuse saamiseks. Tänu sellele teenib põllumajandusettevõtja rohkem tulu, kuid samal ajal väheneb ka keskkonnakahju, kuna tekib vähem sõnnikut ja lämmastikku.
Väiksem söödavajadus tähendab tõhusamat ressursikasutust, mis on jätkusuutlikkuse keskne osa. Pidevalt laienev ülemaailmne turg nõuab, et aretajad suudaksid pakkuda kõikvõimalikke põllumajandustootmise viise igal pool. Seetõttu on loomsete saaduste kasvava nõudluse täitmiseks vaja üha tõhusamat kariloomade aretust. Vastutustundlikud aretajad üritavad sellise nõudlusega toime tulla võimalikult tasakaalustatud moel. Selleks valitakse loomad, kelle tootlikkus on kõige ökonoomsem, hoolitsetakse nende eest ning kasutatakse sööta ja teisi loomakasvatuses vajalikke ressursse võimalikult tõhusal viisil.
Allikad:
- Kariloomade tõuaretuse ja paljunemisega tegeleva ettevõtte head tavad
Linnud on üldiselt kiire kasvuga. Tänu tõuaretuse valikuprotsessile on kanade ja kodupartide kasvamise tempo kiirenenud.
Tänapäevastes aretusmeetodites on suudetud leida optimaalne tasakaal lindude kasvu, sööda tarbimise, hea tervise ja heaolu vahel. Kuigi osad inimesed arvavad ja mõnes dokumendis on kirjeldatud, et lindude jalad on muutunud nõrgaks ja kergesti murduvaks ning nad ei suuda kanda oma keharaskust, siis tegelikkuses see nii ei ole. Samuti on valed väited, et linnud ei suuda ennast liigutada, juua ega süüa. See oleks halb nii lindude tervisele kui ka põllumajandusettevõtte investeeringute seisukohalt. Mitte ükski loomapidaja ei taha oma loomast ilma jääda!
Tõuaretajad annavad oma parima loomade geneetiliste omaduste parandamisel, et loomapidajad saaksid kasvatada terveid kanu. Euroopa kodulinnukasvatajate eesmärk on kooskõlas Euroopa loomade tervise ja heaolu standardiga kasvatada õnnelikke ning terveid linde, kasutades seejuures kestlikke ja vastutustundlikke tootmismeetodeid. Sööda puuduse tõttu võib esineda probleeme kasvuga, kuid see mure on võimalik söötmise parandamisega lahendada.
2007. aasta ELi direktiivis on lihakanade kaitseks sätestatud nende pidamise miinimumnõuded. Selle eesmärk on vältida kanalate ülekoormatust. Selleks määrati kindlaks maksimaalne asustustihedus ning üritatakse tagada parem loomade heaolu, täpsustades nõudeid valgustusele, allapanule, söödale ja ventilatsioonile.
Allikad:
- Nõukogu direktiiv 2007/43/EÜ (juuni 2007)
Nii nagu inimestel, on ka loomadel vaja bakteriaalse haiguse korral mõnikord kasutada antibiootikume. Euroopas on loomadel lubatud antibiootikume kasutada vaid veterinaari ettekirjutusel ning nende tarvitamise viis ja kestus on kindlaks määratud rangete reeglitega.
Põllumajandusettevõttes on loomade tervise hoidmisel veterinaarravimite, sealhulgas antibiootikumide kasutamine mõnikord möödapääsmatu. Ükskõik millises ettevõttes võivad mõnikord loomad haigestuda ning loomapidajatel on moraalne ja juriidiline kohustus loomade tervise eest hoolitseda ning jälgida, et nad saaksid sobivat ravi. Seetõttu manustavad loomakasvatajad aeg-ajalt oma loomadele antibiootikume.
Antibiootikume tohib anda vaid haigetele loomadele veterinaari ettekirjutusel. Antibiootikumid on Euroopas retseptiravimid ja loomapidajad saavad neid manustada alles siis, kui veterinaar on määranud loomale õige diagnoosi ja välja kirjutanud retsepti.
Kui muud valikud puuduvad, siis võivad veterinaarid mõnikord ühe või mitme looma haigestumisel määrata antibiootikume ka teistele loomadele selles karjas, et vältida haiguse levikut. Kui on väga suur nakkuse tekkimise oht, siis võib veterinaar näiteks pärast kirurgilisi protseduure määrata antibiootikume ka üksikule loomale või piiratud hulgale loomadele. Antibiootikume ei tohi kasutada pidevalt ega ka selleks, et teha tasa halba hügieeni, ebasobivat kasvatust või probleemset loomapidamise korraldust. Euroopa põllumajandusettevõtjad on liitunud loomakasvatuses vastutustundliku ravimite kasutuse Euroopa platvormiga (European Platform for the Responsible Use of Medicines in Animals, EPRUMA) ja järgivad seal kirjeldatud vastutustundliku kasutuse põhimõtteid. EPRUMA aluseks on parimate tavade raamistik, mis käsitleb antibiootikumide kasutamist toiduloomadel. EPRUMA annab ettevõtjale juhised, mil moel peaks loomade optimaalse tervisliku seisundi säilitamine olema osa loomakasvatuse kavast, et vähendada seeläbi vajadust kasutada antibiootikume.
See tugineb holistilisele lähenemisele, mille eesmärk on vähendada haiguste esinemissagedust järgmiste nakkust ennetavate meetmete abil:
- Bioturvalisus – ennetavad meetmed, et hoida loomade rühmi tervena või takistada haiguse levikut loomapopulatsioonis
- Heal tasemel loomapidamissüsteemid ja ventilatsioon
- Hea hügieen
- Sobiv toitumine
- Regulaarne tervise ja heaolu jälgimine
- Loomade tervisega seotud tegevuste kava
- Diagnostikavahendite kasutamine
- Vaktsineerimine
- Ravimiohutuse järelevalvesüsteemi teavitamine esinenud kõrvaltoimetest
Kas antibiootikumide kasutamisele on alternatiive?
Kui loom haigestub bakteriaalsesse haigusesse, siis ei ole antibiootikumide kasutamisele alternatiivi. Kuid nakkuste vältimiseks ja antibiootikumide kasutamise vajaduse vähendamiseks on olemas tegevusi ja tooteid, mida saab jagada kaheks:
- Ennetavad – bioturvalisus, heal tasemel loomapidamine ja ventilatsioon ning vaktsiinide kasutamine, mis aitab loomi teatud haiguste eest kaitsta.
- Toetavad – loomade head tervislikku seisundit säilitada aitavad tooted, nagu optimaalne sööt ja probiootikumid.
Kuigi praegu ei ole Euroopas lubatud kariloomadel kasutada ühtegi antibiootikumi alternatiivi, on olemas tundlikkust soodustavaid tooteid, nagu näiteks virulentsuse teisendajad.
Toitumisel võib olla loomade tervise ja heaolu säilitamisel väga oluline või isegi kriitiline tähtsus. Loomasöödas kasutatavad lisandid on loomade optimaalse heaolu ja piisava toitumise saavutamisel üliolulised. Need ained tagavad sööda ohutuse (nt vähendavad soovimatute mikroorganismide olemasolu), aga võivad parandada ka toidu seedimist ja aidata säilitada looma soolestiku mikrofloorat, toetades nii heaolu, vastupanuvõimet ja toimetulekut nakkuste ja stressoritega.
Allikad:
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1831/2003 loomasöötades kasutatavate söödalisandite kohta
- http://europa.eu/rapid/press-release_IP-05-1687_en.htm
Ei, antibiootikumide kasutamine kasvu soodustamise eesmärgil keelustati 2006. aastal kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1831/2003, mis käsitleb loomasöötades söödalisandite kasutamist antibiootikumresistentsusega võitlemiseks.
Avalikkus ei ole sellest väga teadlik, et antibiootikumide kasutamine kasvu soodustajatena on Euroopas keelatud. Seda näitas ka hiljutine Eurobaromeetri uuring, milles selgus, et ainult 38% Euroopa kodanikest teab, et antibiootikumide kasutamine põllumajandusettevõtetes kasvu soodustajatena on ELis keelatud.
Pärast 2006. aastal ELis rakendatud keeldu on ka teised piirkonnad otsustanud eeskuju järgida ja nimetanud seda ELi seisukohta parimaks tavaks, nagu on mainitud ka antimikroobikumiresistentsust käsitlevas Euroopa terviseühtsuse tegevuskavas.
Kariloomade söödas võib tõesti sisalduda koostisosi, mis on pärit geneetiliselt muundatud (GM) põllukultuuridest. Näiteks on laialt teada, et väga suur osa ELis kasutatavast sojajahust tehtud söödast sisaldab geneetiliselt muundatud sojaube.
Euroopa Toiduohutusamet on kontrollinud sellise kogu ELis kasutatava söödamaterjali ohutust, mis sisaldab GM põllukultuure. Paljud teadusuuringud kinnitavad, et lubatud GM põllukultuuride tarbimine on inimeste ja loomade jaoks sama ohutu kui geneetiliselt mittemuundatud vilja tarbimine. Lisaks on geneetiliselt muundatud organismidest (GMO) saadud aineid loomasöödas kasutatud juba üle 25 aasta. Praegused GMO tehnoloogiad põllukultuuride kasvatamises keskenduvad põllukultuuride kasvatamisega tegelevate ettevõtjate kasule, nagu saagikuse suurendamine ja pestitsiidide kasutamise vähendamine. See tähendab, et saadaval olevate GMO põllukultuuridest pärinevate ainete kasutamine loomasöödas ei tekita Euroopa kariloomade pidamises erilist toitumisega seotud kasu või kahju.
Suurtes põllumajandustoodete ekspordiga tegelevates riikides (nt USA, Brasiilia, Argentina) on GMO tehnoloogia teinud suure läbimurde ja GMOd sisaldavad söödamaterjalid on saanud ülemaailmses kaubanduses peavooluks, seda eriti sojaubade ja maisi puhul.
Kuna EL on endiselt söödavarude, eriti suure valgusisaldusega söödamaterjalide (valgusisaldus 30–50%) hankimisel maailmaturust sõltuv, siis peavad ELi turul tegutsejad importima GMO-l põhinevaid söödamaterjale.
Sööt, milles on üle 0,9% GMOst pärit aineid, jõuab kariloomade pidajateni asjakohaselt märgistatuna. Eri liikmesriikides on samas tehtud ka algatusi, mis peaksid katma vajaduse sellise loomasööda järele, mis ei sisalda GM-aineid. Seega on tarbijatel, kes soovivad osta just selliseid loomseid tooteid, valik olemas.
Allikad:
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta
See arv on tehniliselt õige, aga mida see täpsemalt tähendab? See on ehmatav arv, millele sageli viidatakse, kuid selle tulemuse arvutamiseks kasutatud kogumahutavus ei sobi inimeste ja loomade antibiootikumide kasutamise erinevuse leidmiseks. Populatsiooni biomassist lähtuv parandatud arvutus näitab, et ELi 18 liikmesriigis on antibiootikumide kasutus inimestel suurem kui kariloomadel.
Kogumahutavus ei sobi mõõdikuks, sest see ei võta arvesse kahte väga olulist tegurit:
- Antibiootikumide tugevus – suurem osa uuematest antibiootikumidest, mida kasutatakse ka inimeste ravis, on palju tugevama toimega kui vanemad antibiootikumid, mida kasutati veterinaarmeditsiinis, ning seetõttu tuleb neid kasutada väiksemates annustes. Teisiti öeldes tähendab see, et inimeste raviks kasutatavate uuemate antibiootikumide ravidoos kaalub vähem kui vastav vanema antibiootikumi ravidoos, mida kasutati loomade ravimisel. Seega sobib võrdluseks paremini iga sektori ravidooside hulk.
- Biomass – antibiootikumi annuse arvutamisel lähtutakse patsiendi kehamassist, seega vajab 650 kg kaaluv piimalehm palju suuremat annust kui 80 kg kaaluv inimene. Loomade hulgal on selles samuti oma osa. Näiteks kanu, kes küll kaaluvad palju vähem, on palju rohkem ja ELis kasvatatakse igal aastal tarbimise eesmärgil miljardeid kanu.
Seetõttu on koguhulga arvutamiseks parem mõõdik milligrammi antibiootikumi kilogrammi kehamassi kohta (mg/kg kehamassi kohta).
Hiljutise ELi aruande kohaselt on 18 riigis 28st populatsiooni biomassile korrigeeritud antibiootikumide kasutamine toiduks kasvatatavatel põllumajandusloomadel väiksem või palju väiksem kui inimestel. Kahes riigis oli antibiootikumide kasutamine mõlemas rühmas sarnane. Kaheksas ülejäänud riigis kasutati loomakasvatuses antibiootikume inimestega võrreldes rohkem või palju rohkem.
Ei, inimese toidus ei ole kahjulikke jääkaineid ega antibiootikume. ELis kehtivad ranged reeglid, et kaitsta tarbijat loomsetes toitudes esinevate kahjulike jääkide eest. Selleks on kindlaks määratud kindel ajaperiood, mida tuleb järgida, et tagada antibiootikumide või teiste ravimite väljumine loomade organismist, enne kui neid hakatakse toiduahelas kasutama.
Tarbija kaitsmine
Seadustes on sätestatud, et toiduained, nagu liha, piim või munad, mis pärinevad loomadelt, keda on ravitud veterinaarravimitega või kes on kokku puutunud loomapidamises kasutatavate biotsiididega, ei tohi sisaldada ühtegi jääki, mis võiks kahjustada tarbija tervist. EL on kehtestanud ka keeluaja standardid. See tähendab miinimumaega, mis peab jääma looma ravi lõppemise ja tema toiduahelasse jõudmise vahele. Keeluaeg määratakse igale veterinaarravimile ja nii tagatakse, et kui pärast ravimist looma organismis jäägid ka tekivad, siis jäävad need alla teaduslikult määratud piirnormide (jääkide piirnorm). Ravi saanud loomade organismis ja nendelt pärit toodetes, nagu piimas või munas, olevad ravimijäägid aja jooksul vähenevad, kuna need metaboliseeruvad ja väljuvad looma kehast. Uuringuid, mis näitavad, kui kiiresti need kogused looma organismis vähenevad, tehakse toiduohutuse analüüsi käigus. Need uuringud on kohustuslikud kõikidele ettevõtetele, kes soovivad turule tulla uue toiduloomadel kasutatava veterinaarravimiga.
See annab kindluse, et toidus ei saa olla kahjulikke jääke. Ettevaatusabinõuna on maksimaalsed jääkide piirnormid sageli tuhandeid kordi väiksemad sellest tasemest, mille korral neil oleks tarbija tervisele mingigi mõju.
Neid piirnorme jälgivad rangelt kohalikud ametiasutused, kasutades jääkide jälgimissüsteemi. Eesmärk on tagada, et kõik loomse päritoluga toidud oleksid ohutud.
ELi määrused jääkide kohta
Kõik loomadel kasutatavad ravimid on rangelt kontrollitud. See tähendab, et on tagatud nende kvaliteet ja ohutus nii loomadele, inimestele kui ka keskkonnale ning tõhusus. Lisaks võetakse tarbijate kaitseks mitmesuguseid ohutusmeetmeid. Olukordadeks, kus loomade ravimisel on kasutatud ravimeid, on kontrolliasutused, nagu Euroopa Ravimiamet ja CODEX (standarditega tegelev asutus, mida toetavad FAO ja WHO), sätestanud ranged piirnormid jääkide kogustele, millel on lubatud toiduahelasse sattuda. Kõikide põllumajandusettevõtetes kasutatavate veterinaarravimite, sealhulgas antibiootikumide jääkide piirnormid on sätestatud määrusega nr 470/2009 ning loetletud määruses nr 37/2010.Jääkide ohutust hindab Euroopa Ravimiameti veterinaarravimite komitee. Jääkide maksimaalsete piirnormide seadmine on mitmeetapiline. Igas etapis määravad hindajad ohutusteguri, mille eesmärk on viia võimaliku ohu tekkimine miinimumini nende jaoks, kes ravitud loomade liha tarbivad.
Euroopa Toiduohutusameti 2017. aasta aruanne veterinaarravimite jääkide esinemise jälgimise kohta näitab, et 99,69% proovimaterjalides leiduvatest üldistest jääkidest vastasid normile. Bakterivastaste ainete, sealhulgas antibiootikumide jääkide puhul vastasid 99,83% uuritud materjalidest normile. Proovimaterjale analüüsitakse kooskõlas ELi erieeskirjadega: Nõukogu direktiiv 96/23/EÜ, millega nähakse ette teatavate ainete ja nende jääkide kontrollimise meetmed elusloomades ja loomsetes toodetes
Viited:
- https://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2009:152:0011:0022:et:PDF
- https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32010R0037
- https://www.efsa.europa.eu/en/supporting/pub/en-1358
- https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=CELEX%3A31996L0023
Olenemata põllumajandusettevõtte tüübist, võivad loomad haigestuda ja loomapidajatel on moraalne kohustus hoida kõiki loomi tervetena. Seega võivad ka mahetootmises loomad saada haiguse korral ravimeid või haiguse ennetamiseks vaktsiine.
Bakteriaalsete nakkuste korral määratakse nii mahe- kui ka tavapõllumajanduses loomadele antibiootikume.
ELi mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise määruses on sätestatud, et:
- looma haigestumise korral võib rangete nõuete järgimisel kasutada allopaatilisi veterinaarravimeid, sealhulgas antibiootikume. See on lubatud vaid siis, kui fütoterapeutilised, homöopaatilised ja muud tooted ravimiseks ei sobi;
- immunoloogiliste veterinaarravimite, nt vaktsiinide kasutamine on lubatud. Kui loom või loomade rühm on saanud keemiliselt sünteesitud allopaatilisi veterinaarravimeid (sealhulgas antibiootikumid, aga välja arvatud vaktsiinid, parasiitide ravimid ja kohustusliku tõrjekava ravimid) aasta jooksul kolm või rohkem korda või ühe korra, kui nende produktiivne elutsükkel on lühem kui üks aasta, siis ei tohi selliste loomade liha ega nendelt loomadelt pärinevaid tooteid müüa mahetoodetena.
Määruses on sätestatud ka, et:
- keelatud on kasvustimulaatorid ja sünteetilised aminohapped (antibiootikumide kasutamine kasvu soodustajatena on kõikides põllumajandusettevõtete tüüpides Euroopas keelatud alates 2006. aastast);
- loomade paljunemine peab toimuma eelkõige loomulikul teel, kuid kunstlik seemendamine on siiski lubatud;
- hormoonide või sarnaste ainete kasutamine veterinaarravimina on lubatud vaid üksikutel loomadel.
Allikas: Määrus (EL) 2018/848
Täppispõllumajandus ei tähenda, et inimesi enam vaja ei oleks. Teooria kohaselt kasutatakse täppispõllumajanduses kariloomade puhul küll tehnoloogiat, kuid seda tehakse eelkõige loomapidaja igapäevategevuste parandamiseks ja optimeerimiseks. See hõlmab keskendumist nii loomade tervisele ja heaolule kui ka tootlikkusele.
Kuigi terminid „digiteerimine“ ja „täppispõllumajandus“ võivad kõlada futuristlikult ning viia inimesed mõttele, et need tähendavad tootmist, kus kõike teevad masinad, siis tegelikult see nii ei ole. Täppispõllumajanduse sisu on hoopiski leida viise, kuidas muuta loomapidaja töö lihtsamaks ja täpsemaks, kasutades seejuures saadavalolevaid tehnoloogilisi lahendusi.
Algusest peale on täppispõllumajanduse teooria sisuks olnud parandada ja optimeerida loomapidajate igapäevategevusi. See hõlmab mitut osa, näiteks loomade tervisele ja heaolule tähelepanu pööramist, ressursside ja tootlikkuse jälgimist jne. Andmete kogumine ja jagamine on samuti lubatud. See on üks põhjus, miks ELi põllumajandusettevõtted ja nende koostööpartnerid järgivad ELi põllumajandusandmete lepingulise jagamise käitumisjuhendit.
Arukate tehnoloogialahenduste kasutamine võib aidata loomapidajal märgata ja ravida loomade haigust enne, kui sellest kujuneb puhang, mis võib kaasa tuua sadade loomade hukkumise ja mõjutada märkimisväärselt ettevõtte sissetulekut. Arukad tehnoloogialahendused võivad potentsiaalselt kaasa aidata haiguste varasele märkamisele. Pidev kariloomade jälgimine annab veterinaaridele ja loomapidajatele reaalajas andmeid, mis võimaldavad kiirelt reageerida ning hoida haigused farmidest ja toiduvarudest eemal.
Uued tehnoloogiad võivad aidata loomapidajatel kasutada võimalikult tõhusalt nii sööta kui ka teisi ressursse, et vältida ülejääkide tekkimist ja vähendada karja CO2 jalajälge.
Kõige olulisem on aga, et järjepideva ja objektiivse loomade eluliste näitajate jälgimisega kogu eluea jooksul saab märgata varakult muutusi või haigusi. Seega võib täppispõllumajandus aidata järgida rangeid heaolustandardeid. Belgias asuva KU Leuveni ülikooli uurijad on näiteks välja töötanud mikrofoni ja algoritmiga süsteemi, mis jälgib häälitsusi. Selle tehnoloogiaga on võimalik analüüsida sigade häälitsusi ja eristada sigade köha muudest häälitsustest. Teiseks näiteks on loomade lonkamise varane märkamine videoanalüüsi abil. Ennetava hoiatussüsteemina võimaldab see loomapidajatel ja veterinaaridel aegsasti sekkuda ning hoida ära raskemad ja pikaajalisemad haigestumised ning vähendada antibiootikumide kasutamise vajadust.
Seadmeid on võimalik seadistada nii, et need saadavad loomapidajale või veterinaarile teavituse võimalikust terviseprobleemist SMS-sõnumiga, veebipõhisesse rakendusse või digitaalsele töölauale. Tulevikus võiks tehnoloogiaga ühendada ka kliimajuhtimisseadme, et saaks kohandada keskkonnatingimusi ja tegeleda seeläbi terviseprobleemide lahendamisega. Eeltoodud põhjustel on väga tähtis, et iga Euroopa põllumajandusettevõtjani jõuaks lairibaühendus.
Segasööda tootmine on sööda valmistamise protsess, kus kasutatakse tänapäeva tehnoloogiat ja teaduslikke teadmisi loomade toitumisest ning mille eesmärk on ohutu ja tasakaalus toitainesisaldusega sööt.
Segasööta võib kasutada kas täis- või täiendsöödana. Viimasel juhul lisatakse seda loomapidamises olemasolevale söödale. Loomade toitumisteaduse keskmeks on sööda optimaalne koostis, mis sisaldab segu valkudest, energiast, kiud- ja mineraalainetest ning vitamiinidest. Sööda eesmärk on katta kariloomade toitumisvajadused ning tagada optimaalse võimekuse ja tervisega loomad.
Varem oli loomade toitumisteaduses kõige tähtsam sööda lihtsustatud jaotus valkudeks, rasvadeks ja kiudaineteks. Praegusel ajal räägitakse loomasööda toitainetega seotud nõuete puhul seeditavatest aminohapetest, mineraalainete biokättesaadavusest, mikrotoitainetest (nt ensüümid, soolestiku mikrofloora stabilisaatorid) ning toitumist kahjulikult mõjutavate tegurite märkamisest ja kõrvaldamisest. Uuendusmeelne valmistusviis vähendab ka söödas leiduvaid peeneid osakesi, söödas on vähem tolmu ning loomapidajate kokkupuude lendlevate ainetega on väiksem.
Segasööda tootmistehnoloogia on midagi rohkemat kui lihtne jahvatamine ja sööda koostisainete kokkusegamine. Suure võimsusega tööstuslike seadmete kasutamine koos tehnoloogiliste ja arukate lahendustega on söödatootjatel aastate jooksul võimaldanud välja töötada spetsiifilised tööprotsessid ning tegutseda täpsete eesmärkide nimel. Tootmistappe on mitu, näiteks peenestamine, granuleerimine, graanulite töötlemine, katmine, kaitsetöötlemine vatsas lagunemise vältimiseks. Nende eesmärk on loomade võimekuse, tervise, heaolu, keskkonna ja loomsete toodete parandamine.
Söödalisandid on ained, mis aitavad väikses koguses söödale lisatuna parandada teatud funktsioone. Näiteks võivad need muuta sööda omadusi, suurendades toiteväärtust, parandades tekstuuri ja maitset, emulgeerides ja parandades säilitusomadusi. Suuremale osale inimestest on tuttavad näiteks vitamiinid, aminohapped (valkude koostisosa), säilitusained ja antioksüdandid.
Põllumajandusettevõtetes peetavate loomade sööt koosneb tavaliselt maisist, nisust ja sojajahust. Söödalisandid on vajalikud selleks, et vältida võimalikku toitainepuudust ja tagada kõikide elutähtsate toitainete omastamine. Need ained on keskse tähtsusega ja aitavad tagada loomade õige toitumise ning toetavad seeläbi ka loomade tervist ja heaolu.
Söödalisanditel on ka palju teisi kasulikke mõjusid. Näiteks võivad need vähendada loomapidamise jalajälge keskkonnale, toetada loomade heaolu ning suurendada nende vastupanuvõimet nakkushaigustele.
Söödalisandeid lisatakse söödale teatud funktsioonide soodustamiseks väga väikeses koguses (mõõdikuks on milligrammi kehamassi kilogrammi kohta). Veelgi enam, mõned neist ainetest on eluliselt vajalikud ja loomad ei ole suutelised neid ise tootma. Kui söödalisandeid ei kasutata, tekib loomadel elutähtsate ainete puudus. Söödalisandid võivad parandada ka sööda omadusi, suurendades selle toiteväärtust või parandades maitseomadusi ja tekstuuri. Lisaks võivad need aidata säilitada loomasööda kvaliteeti, värskust ja tervislikkust. Suuremale osale inimestest on tuttavad näiteks vitamiinid, karotinoidid, aminohapped (valkude koostisosa), soolad ja mineraalid.
Põllumajandusettevõtetes peetavate loomade sööt koosneb tavaliselt maisist, nisust ja sojajahust. Sellised koostisosad ei anna enamasti loomadele kõiki elutähtsaid toitained, mida nad heaoluks ja tugevaks terviseks vajavad. Seetõttu on võimalike puuduste vältimiseks vaja kasutada söödalisandeid.
Eri toitainete pakkumine loomale ei ole lisandite ainus funktsioon, mis aitab säilitada ja toetada loomade heaolu. Maitse-, lõhna- ja värvained lisandite koostises võivad parandada loomade isu keerulisematel eluperioodidel (sarnaselt inimestega), nagu võõrutamisaeg. Söödalisandites olevad probiootikumid aitavad säilitada soolestiku mikrofloorat (sarnaselt inimestega), millel on teaduslikult tõestatud immuunsüsteemi tugevdav toime. Kõik need lisandite funktsioonid toetavad loomade tervist ning vähendavad võimalust, et kahjulikud mikroorganismid hakkavad looma kehas domineerima ja haigust põhjustama.
Söödalisandid võivad lihtsustada ka söödaga ringikäimist ja parandada selle hügieeniomadusi. Kõige tähtsam on sööda kvaliteedi ja toitainete sisalduse säilitamine, kuna see parandab omakorda ka loomsete lõppsaaduste kvaliteeti. Et inimestele mõeldud loomsed toidud oleksid tervislikud, peab ka kariloomade sööt olema ohutu, toitainerikas ja täisväärtuslik.
Samuti võivad teatud söödalisandid leevendada ka mõnda sotsiaalset, eriti kestlikkusega seotud muret. Näiteks on suudetud tõestada, et ensüümid vähendavad kariloomade pidamise keskkonnajalajälge, kuna vähendavad heitmeid (nt fosforit, metaani).
Kas söödalisandiks sobib iga aine?
Ei, selleks et üks lisaaine saaks ELi turul heakskiidu ja seda oleks lubatud loomasöödas kasutada, peab see läbima ülipõhjaliku tehnilise ja teadusliku hindamise. Need testid annavad kindluse, et kõik kasutusel olevad lisaained on ohutud loomadele endale, loomapidajatele sööda etteandmisel, keskkonnale ja loomsete toodete tarbijatele.
Söödalisandi turule toomise loa saamiseks on vaja esitada teaduslik toimik Euroopa Komisjonile, kes annab seejärel Euroopa Toiduohutusametile (EFSA) ülesande teha riskihindamine. EFSA analüüsib esitatud andmeid ning hindab lisandi kvaliteeti, ohutust ja/või tõhusust loomadel, kellele see söödalisand mõeldud on. Samuti hinnatakse ohutust kasutajatele ja tarbijatele ning võimalikku keskkonnamõju. Samal ajal esitatakse söödalisandi analüütiline metodoloogia ja proovimaterjal kontrolliks Euroopa Liidu referentlaboratooriumile (EURL). Kui teadusliku riskihindamise tulemus on positiivne, peab lisandi kinnitama Euroopa Komisjon autoriseerimismäärusega. Selles on esitatud täpsed kasutustingimused ja -piirangud (nt minimaalne ja maksimaalne annus, loomaliigid) ning muud vajalikud täpsustused. Kui on soov muuta kasutustingimusi, siis tuleb enne selle ellurakendamist teha uuesti hindamine.
Teadusliku hindamise tulemus ja autoriseerimismäärus tehakse avalikuks EFSA ja Euroopa Komisjoni veebilehtedel, täpsemalt näiteks ELi söödalisandite registris.
ELi riskihindamisel, -juhtimisel ja riskist teatamisel põhinev autoriseerimisprotsessi struktuur tagab läbipaistvuse ja toiduohutuse.
Kas saaks hakkama ka ilma söödalisanditeta?
Vajadus tervisliku ja jätkusuutliku loomasööda järele on suurem kui kunagi varem, kuna kariloomade toitumisega seotud teadmised ja põhialused on edasi arenenud. Varem oli peamine eesmärk loomi võimaliku toitainete puuduse eest kaitsta. Tänapäeval on eesmärk laiem ning hõlmab nii loomade heaolu tagamist kui ka ökoloogia ja majanduse toetamist.
Söödalisandite kasutamisest loobumisel oleks väga rasked negatiivsed tagajärjed nii loomadele, keskkonnale kui ka loomsete toodete tarbijatele. Söödalisandite puudumine tähendaks, et enamikul juhtudel tuleks eluliselt tähtsate toitainete puuduse vältimiseks kasutada suuremas koguses muid koostisaineid. Selle tagajärjeks võib olla ülemäärase sööda pakkumine loomadele, mis võib kaasa tuua ülesöömise ja haigused. Samuti tähendab suuremas koguses sööda tootmine ka rohkema maa, vee ja energia kasutamist. See toob omakorda kaasa suurema loomade kasvatusega seotud keskkonnajalajälje. Jätkusuutliku kariloomakasvatuse jaoks on vaja kasutada söödalisandeid, sest need aitavad sööta väärindada ning tõhustada seega maa, vee ja energia kasutust.
Söödalisandid parandavad ka sööda enda hügieeniomadusi (tervislikkust) ja kvaliteeti (ning ohutust). Samuti parandavad need sööda toitainesisaldust, sest ilma lisanditeta sööt rikneks kiiremini ning selles võib tekkida soovimatu hallitus ja bakterite kasv, mis võib loomale (raskeid) tervisekahjustusi põhjustada.
Lisandid toetavad loomal sööda seedimist ja/või võimaldavad tõhusamalt toitaineid omastada.
Selliste eluliselt vajalike koostisosade puudumine või vähene kättesaadavus muudab loomad mikroorganismidele vastuvõtlikumaks ja võib tekitada toitainepuudust. Teatud eluliselt vajalikke aineid on vaja loomadele lisandina anda, sest nende organism ei suuda neid erinevalt inimese organismist ise sünteesida. Näiteks võib karotinoidide puudus tuua kaasa eluvõimelisuse, saagikuse ja viljakuse vähenemise ning haigete ja haigustele vastuvõtlike järglaste sündimise, samuti kõrgema suremuse määra. Söödalisandid on seega vajalikud nii loomade funktsioonide ja toitumise toetamiseks kui ka heaolu ning tugeva tervise tagamiseks.
Loomade toitumises oluliste ainete kohta saab lisateavet järgmistelt veebilehtedelt:
- Aminohapped: http://fefana.org/wp-content/uploads/2017/08/2015-03-24_booklet_amino-acids.pdf
- Vitamiinid: http://fefana.org/wp-content/uploads/2017/08/2015-04-15_booklet_vitamins.pdf
- Orgaanilised happed: http://fefana.org/wp-content/uploads/2017/08/2014_08_20-BOOKLET-OA.pdf
Allikad:
- https://ec.europa.eu/food/sites/food/files/safety/docs/animal-feed-eu-reg-comm_register_feed_additives_1831-03_annex2.pdf
- Karotinoidid loomade toidus, FEFANA
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1831/2003 loomasöötades kasutatavate söödalisandite kohta
Ei, nii sega- kui teiste söötade puhul on kõige olulisem nende ohutus, et need ei kahjustaks looma tervist ega heaolu. Loomulikult saab loom olla terve vaid siis, kui ta saab kõiki vajalikke mikro- ja makrotoitaineid sisaldavat sööta.
Euroopa segasööda tootjad peavad järgima ranget õigusraamistikku, milles olevate nõuete täitmise eesmärk on loomadele ohutu sööda valmistamine ja inimeste kui loomsete toodete tarbijate kaitsmine.
Loomade heaolu ja tugeva tervise eelduseks on kõiki vajalikke mikro- ja makrotoitaineid sisaldav toit. Just seetõttu segasööt esialgu välja töötati. Segasööda tootjad soovivad valmistada sööta, mis sobituks kariloomade tervise jälgimise kavaga, tagaks loomade hea tervisliku seisundi ja väldiks veterinaarravi vajalikkust. Selleks kasutavad nad tootmisprotsessis kõiki uusimaid teadmisi, mida loomade toitumisteadusel pakkuda on.
Mäletsejate, eriti piimakarja loomade jaoks pakuvad tootjad sageli jõusööta. See täiendsööt on mõeldud kasutamiseks keerulisemates oludes (eriti talvisel ajal), kus tavapärasest toitumisest jääb väheks ning vajalike ainete saamiseks on vaja lisasööta. Täiendsööt ei ole mitte mingil juhul mõeldud looma tootlikkuse suurendamiseks üle tema võimekuse taseme.
Lisamaterjalid:
Loomade tervise jälgimise kava ja toitumise tähtsus – https://www.fefac.eu/files/80917.pdf
- Ülevaade loomasööda tootmist käsitlevatest ELi õigusaktidest https://ec.europa.eu/food/safety/animal-feed_en