Loomade heaolu – keeruline mõiste teaduse jaoks

Today, all livestock professionals in Europe are subject to legislation based on knowledge derived from animal welfare research. Livestock professionals, as with any other sector, need to rely on a stable and predictable fram

Praegu peavad kõik kariloomadega tegelejad Euroopas järgima õigusakte, mis põhinevad loomade heaolu uurimisest pärinevatel teadmistel. Loomapidajad ja ka teiste sektorite ettevõtted vajavad tegutsemiseks stabiilset ja etteaimatavat raamistikku.

Seetõttu on tähtis leida teaduslikul tööl põhinev definitsioon. Sellise definitsiooni on välja töötanud Maailma Loomatervise Organisatsioon (OIE) ja see kõlab järgmiselt:

„Loomade heaolu on looma hakkamasaamine tema igapäevases elukeskkonnas. Loomade heaoluga on kõik korras (teaduslike allikate järgi), kui loom on terve, tal on hea ja turvaline olla, ta on hästi toidetud, kaitstud, saab käituda loomuomaselt ning ta ei pea kannatama valu, hirmu ega piinamist. Loomade heaolu hõlmab haiguste ennetamist, veterinaari jälgimist ja ravi, sobilikku elupaika, majandamist, toitumist, inimlikku käitumist ja humaanset tapmist. Loomade heaolu viitab looma seisundile. Loomade eest hoolitsemise korral kasutatakse teisi termineid, nagu loomade ravi, loomakasvatus ja inimlik hoolitsus.”

Üldine teaduslik konsensus saavutati esimest korda 1965. aastal Briti loomade heaolu nõuandekomitee väljatöötatud viie vabaduse põhimõttes, millele tuginetakse ka tänapäeval.

Viie vabaduse põhimõttele tugineb näiteks Euroopa Komisjoni projekt „Welfare Quality“. „Welfare Quality“ kui Euroopa läbi aegade suurimas loomade heaolu uurimisprojektis töötati välja loomade heaolu hindamise põhimõtted.

Nii selle projekti kui ka teiste teaduslike käsituste kõige olulisem aspekt on see, et lähtekohaks võetakse looma vaatenurk.Enne 1960. aastaid tähistati loomade tervise mõistega peamiselt inimlikku vaadet sellele, kas loom on nähtavalt valudes või kannatab. See pakkus kõnealusele mõistele küll piiratud, kuid samas selgepiirilise lähenemise, mida põllumajandusega tegelejad vajasid. Kuna loomad ei saa otseselt oma tundeid väljendada, siis saab loomade heaolu selgitamine ja hindamine suuresti tugineda teadusliku töö tulemustele. Teaduse, näiteks neuroteaduse pidev areng kasvatab järjepidevalt meie teadmiste hulka ning seega ei ole loomade heaolu definitsioon midagi lõplikku, vaid seda arutatakse ja arendatakse ka tulevikus.

Loomade heaolu – proovile panev eetiline mõiste

Loomade heaolu on subjektiivne mõiste, mistõttu on loomade heaolus ka teatud väärtustega seotud aspektid, mida ei saa teaduslikult selgitada. Loomade heaolu eetilised aspektid saab jagada kolme suurde rühma:

• üldine tervislik seisund ja toimetulek – loomad peaksid olema hästi toidetud ja hooldatud, ilma vigastuste ja haigusteta ning suhteliselt vabad stressi kahjulikust mõjust;
• looma emotsionaalne seisund – loomad peaksid olema suhteliselt vabad negatiivsetest seisunditest, nagu valu, hirm, ebamugavus ja kannatused, ning suutma kogeda positiivseid emotsioone;
• loomuomane elu – loomad peaksid saama käituda nende loomusele omaselt, eriti olukordades, kus nad on tugevalt motiveeritud seda tegema, ja seda just igale liigile kõige paremini sobivas elukeskkonnas.

Enamik loomade heaolu uurivaid teadlasi nõustuvad, et need kolm aspekti on väga olulised. Vähem on üksmeelt selles, kuhu peaks ühe aspekti sees täpselt piirid tõmbama. Näiteks millise piirini peaks olema lubatud lühiajaline valu või hoida sotsiaalseid loomi isolatsioonis pikaajalisemate tervisekasude nimel. Samuti on vaja veel arutada tasakaalu leidmist majanduslike aspektide ja loomade heaolu vahel.

Loomade heaolu puudutavates aruteludes nimetatakse sageli erinevaid muresid. Ühelt poolt seetõttu, et inimeste väärtushinnangutes juurdunud kõige õigemad teguviisid on inimeseti erinevad. Mõned toovad näiteks välja vabaduse eraldiseisvalt haigustest ja vigastustest. Teised rõhutavad positiivsete emotsioonide kogemise ja valu vältimise tähtsust. Kolmandad jällegi peavad kõige olulisemaks, et loomad saaksid võimalikult palju elada neile loomuomast elu võimalikult looduslikus keskkonnas, mis sarnaneks nende vabaduses elavate liigikaaslaste eluga. Kõik need vaatenurgad annavad kokku eri kriteeriumid, mille alusel loomade heaolu hinnata.

Need kriteeriumid kattuvad suures osas. Haige loom võib kogeda valu ja hea tervislik seisund on positiivsete emotsioonide kogemise alguspunkt. Samamoodi võib positiivseid emotsioone pakkuda vabadus käituda loomuomaselt. Mõistlik loomade heaolu võib sisaldada elemente kõigist kolmest mõõtmest ja ainult ühe kriteeriumi eesmärgiks seadmine võib tuua kaasa vähese heaolu.

Kui tuua üks näide, siis enamik loomade heaolu eest seisvaid rühmi pooldavad vabapidamist. Põllumajandustootjate, veterinaaride ja uurijate jaoks on see vaid ühe eesmärgi püstitamine, kuna ükskõik kui kvaliteetne vabapidamine võib samuti suurendada haiguste riski, suremust ja mõnikord pakkuda negatiivseid emotsioone, näiteks hierarhilistes loomakarjades.

Seetõttu on loomade heaolu arutelud sageli keerulisemad, kui esialgu tundub.

Allikad:

– Ajakiri INRA, nr 2, oktoober 2007
– https://www.diva-portal.org/smash/get/diva2:18162/FULLTEXT01.pdf