Ei ole juhus, et esimene loomakaitseseadus võeti Suurbritannia parlamendis vastu 1822. aastal. Tol ajal oli Suurbritannia ühiskonnas väljapaistvaks isikuks moraalifilosoofia koolkonna esindaja ja utilitarismi rajaja Jeremy Bentham. Benthami utilitarismi kohaselt on moraalselt õige see käitumine, mis annab hea tulemuse võimalikult paljudele indiviididele. See kehtib ka loomade puhul. Parima tulemuse arvutamiseks leitakse lõbu ja rõõmu koguhulk, millest lahutatakse valu ja kannatuste koguhulk.

Benthami jõuline idee rajas teed tänapäevastele heaolule keskendunud ühiskondadele ning see on ka loomade heaolu filosoofiline alus. Idee, et põllumajandusloomad ei tohiks kannatada stressi, hirmu, jääda haigeks või saada vigastatud, on vähemalt alates 1960. aastatest kehtinud põhimõte. Alates sellest ajast on loomade heaolu mõiste liikunud edasi selle poole, et kannatuste vältimise kõrval on tähtis ka positiivsete emotsioonide kogemine. Selle näiteks on Euroopa Komisjoni projekt „Welfare Quality“.

Loomade heaolu uurimine välistab loomade kannatused

Igasugune väide, et loomade pidamine põllumajandusettevõttes on julm, on seotud loomade kannatustega. Loomapidamises võib loomade kannatusi ette tulla, kuid see ei ole kindlasti Euroopas normiks. Loomade vägivallajuhtumid võivad olla põhjustatud halvast juhtimisest või vähesest koolitusest, kuid nendest tuleb alati vajalikke pooli teavitada.

Loomade heaolu uurijatel on kasutada tõestatud teaduslikud meetodid, millega teha kindlaks, kas loomad kannatavad või ei. Uuemad loomade heaolu uuringud keskenduvad mitmekesisuse suurendamisele, et parandada kariloomade positiivset emotsionaalset heaolu. Põllumajandusettevõtete nüüdisaegsetes loomapidamissüsteemides kasutatakse üha enam selliseid teadusel põhinevaid teadmisi. Need süsteemid on üles ehitatud sellele, et loomad kogeksid oma elus valdavalt positiivsust. Ettevõtetel, kus loomad üleüldiselt kannatavad, ei lubataks tegutseda.

Tasakaalu leidmine valu ja lõbu vahel on isiklik

Benthami utilitarismi kõige suurem kriitika seisneb selles, kuidas mõõta tegevuste tulemuslikkust kannatuste ja õnne skaalal. Arusaadavalt muutuvad sellised mõõtmised üsna pea isikliku arvamuse ja tõlgenduse peegelduseks.

Loomapidamine annab inimkonnale palju hüvesid. See loob töökohti, toetab perekondi, annab toidulauale vajalikku loomset valku, toetab kokkade ja disainerite loovuse mitmekesisust, toiduainete tarnekindlust ja palju muud. Samas väidavad paljud, et need kasud ei kaalu üles ühegi looma kannatusi. Nii nagu ei saa olla liiklust ilma õnnetusteta, ei saa olla ka loomapidamist ilma loomade juhuslike stressiperioodideta. Valuvaba käsitus on õigustatud, kuid selle kõrval leidub meie vabas ja mitmekesiste väärtustega ühiskonnas ka muid õigustatud vaatenurki.

Loomapidamise nimetamine julmaks või mitte taandub lõpuks sellele, millised on kellegi isiklikud väärtushinnangud ja kannatuste tõlgendus. Samas on väga keeruline, kui mitte võimatu, leida mõnda elusolendit, inimest või kedagi teist, kes poleks elu jooksul kordagi valu kogenud. Tänapäevase põllumajandusettevõtte standardiks on stressiolukordade võimalikult kiire lahendamine ja kui see on vastuvõetav, siis ei saa loomapidamist kuidagi julmaks nimetada.

Allikad:
– ELi „Welfare Quality“ võrgustik
– Brambell, 1965