Loomade heaolu – keeruline mõiste teaduse jaoks

Today, all livestock professionals in Europe are subject to legislation based on knowledge derived from animal welfare research. Livestock professionals, as with any other sector, need to rely on a stable and predictable fram

Praegu peavad kõik kariloomadega tegelejad Euroopas järgima õigusakte, mis põhinevad loomade heaolu uurimisest pärinevatel teadmistel. Loomapidajad ja ka teiste sektorite ettevõtted vajavad tegutsemiseks stabiilset ja etteaimatavat raamistikku.

Seetõttu on tähtis leida teaduslikul tööl põhinev definitsioon. Sellise definitsiooni on välja töötanud Maailma Loomatervise Organisatsioon (OIE) ja see kõlab järgmiselt:

„Loomade heaolu on looma hakkamasaamine tema igapäevases elukeskkonnas. Loomade heaoluga on kõik korras (teaduslike allikate järgi), kui loom on terve, tal on hea ja turvaline olla, ta on hästi toidetud, kaitstud, saab käituda loomuomaselt ning ta ei pea kannatama valu, hirmu ega piinamist. Loomade heaolu hõlmab haiguste ennetamist, veterinaari jälgimist ja ravi, sobilikku elupaika, majandamist, toitumist, inimlikku käitumist ja humaanset tapmist. Loomade heaolu viitab looma seisundile. Loomade eest hoolitsemise korral kasutatakse teisi termineid, nagu loomade ravi, loomakasvatus ja inimlik hoolitsus.”

Üldine teaduslik konsensus saavutati esimest korda 1965. aastal Briti loomade heaolu nõuandekomitee väljatöötatud viie vabaduse põhimõttes, millele tuginetakse ka tänapäeval.

Viie vabaduse põhimõttele tugineb näiteks Euroopa Komisjoni projekt „Welfare Quality“. „Welfare Quality“ kui Euroopa läbi aegade suurimas loomade heaolu uurimisprojektis töötati välja loomade heaolu hindamise põhimõtted.

Nii selle projekti kui ka teiste teaduslike käsituste kõige olulisem aspekt on see, et lähtekohaks võetakse looma vaatenurk.Enne 1960. aastaid tähistati loomade tervise mõistega peamiselt inimlikku vaadet sellele, kas loom on nähtavalt valudes või kannatab. See pakkus kõnealusele mõistele küll piiratud, kuid samas selgepiirilise lähenemise, mida põllumajandusega tegelejad vajasid. Kuna loomad ei saa otseselt oma tundeid väljendada, siis saab loomade heaolu selgitamine ja hindamine suuresti tugineda teadusliku töö tulemustele. Teaduse, näiteks neuroteaduse pidev areng kasvatab järjepidevalt meie teadmiste hulka ning seega ei ole loomade heaolu definitsioon midagi lõplikku, vaid seda arutatakse ja arendatakse ka tulevikus.

Loomade heaolu – proovile panev eetiline mõiste

Loomade heaolu on subjektiivne mõiste, mistõttu on loomade heaolus ka teatud väärtustega seotud aspektid, mida ei saa teaduslikult selgitada. Loomade heaolu eetilised aspektid saab jagada kolme suurde rühma:

• üldine tervislik seisund ja toimetulek – loomad peaksid olema hästi toidetud ja hooldatud, ilma vigastuste ja haigusteta ning suhteliselt vabad stressi kahjulikust mõjust;
• looma emotsionaalne seisund – loomad peaksid olema suhteliselt vabad negatiivsetest seisunditest, nagu valu, hirm, ebamugavus ja kannatused, ning suutma kogeda positiivseid emotsioone;
• loomuomane elu – loomad peaksid saama käituda nende loomusele omaselt, eriti olukordades, kus nad on tugevalt motiveeritud seda tegema, ja seda just igale liigile kõige paremini sobivas elukeskkonnas.

Enamik loomade heaolu uurivaid teadlasi nõustuvad, et need kolm aspekti on väga olulised. Vähem on üksmeelt selles, kuhu peaks ühe aspekti sees täpselt piirid tõmbama. Näiteks millise piirini peaks olema lubatud lühiajaline valu või hoida sotsiaalseid loomi isolatsioonis pikaajalisemate tervisekasude nimel. Samuti on vaja veel arutada tasakaalu leidmist majanduslike aspektide ja loomade heaolu vahel.

Loomade heaolu puudutavates aruteludes nimetatakse sageli erinevaid muresid. Ühelt poolt seetõttu, et inimeste väärtushinnangutes juurdunud kõige õigemad teguviisid on inimeseti erinevad. Mõned toovad näiteks välja vabaduse eraldiseisvalt haigustest ja vigastustest. Teised rõhutavad positiivsete emotsioonide kogemise ja valu vältimise tähtsust. Kolmandad jällegi peavad kõige olulisemaks, et loomad saaksid võimalikult palju elada neile loomuomast elu võimalikult looduslikus keskkonnas, mis sarnaneks nende vabaduses elavate liigikaaslaste eluga. Kõik need vaatenurgad annavad kokku eri kriteeriumid, mille alusel loomade heaolu hinnata.

Need kriteeriumid kattuvad suures osas. Haige loom võib kogeda valu ja hea tervislik seisund on positiivsete emotsioonide kogemise alguspunkt. Samamoodi võib positiivseid emotsioone pakkuda vabadus käituda loomuomaselt. Mõistlik loomade heaolu võib sisaldada elemente kõigist kolmest mõõtmest ja ainult ühe kriteeriumi eesmärgiks seadmine võib tuua kaasa vähese heaolu.

Kui tuua üks näide, siis enamik loomade heaolu eest seisvaid rühmi pooldavad vabapidamist. Põllumajandustootjate, veterinaaride ja uurijate jaoks on see vaid ühe eesmärgi püstitamine, kuna ükskõik kui kvaliteetne vabapidamine võib samuti suurendada haiguste riski, suremust ja mõnikord pakkuda negatiivseid emotsioone, näiteks hierarhilistes loomakarjades.

Seetõttu on loomade heaolu arutelud sageli keerulisemad, kui esialgu tundub.

Allikad:

- Ajakiri INRA, nr 2, oktoober 2007
- https://www.diva-portal.org/smash/get/diva2:18162/FULLTEXT01.pdf

Loomade tervis on loomade heaolu eelduseks. Loomadel, nagu ka inimestel, võib iga haigus tähendada valu, ebamugavust, isukaotust jms ehk ka loomad tunnevad ennast halvasti. Sarnaselt inimestega kehtib ka vastupidine seos, et kui loom on stressis, halvasti toidetud või tema eest ei hoolitseta, siis ta võib haigestuda. Seega on need kaks mõistet omavahel olemuslikult seotud.

Euroopa põllumajandustootjad on väga teadlikud, et haiguse korral tuleb kutsuda veterinaar. Ta saab määrata vajaliku ravi, et vältida looma kannatusi ja tagada tema piisav heaolu.

Loomad on vastuvõtlikumad haigustele ja võivad käituda agressiivselt, kui nende heaolu on häiritud, nad ei tunne ennast hästi või on stressis. See ei ole ühegi loomapidaja huvides ja seetõttu astuvad nad üldjuhul vajalikke samme, et tagada loomade heaolu.

Kuna loomade tervise ja heaolu mõisted on omavahel põimunud, siis on need üliolulised kõikide põllumajandusloomade pidajate jaoks. Tegelikkuses on need võrdselt tähtsad ja mitte ainult loomade jaoks, vaid ka laiemas sotsiaalses tähenduses. Loomade heaolul ja tervisel on ülioluline osa ka toiduohutuses, liha kvaliteedis ja avalikkuse ootustes.

Allikad:

Frazer jt, 2016. Farm Size and Animal Welfare. Journal of Animal Science

Ei ole tõendusmaterjali, et suurte lautadega põllumajandusettevõtted käsitlevad loomade heaolu teisiti kui väikeste lautade pidajad. Lähtudes sellest, mida loomade heaolu hõlmab, siis suudavad väiksemad ettevõtted suurema tõenäosusega viia loomi õue ja see on mõne inimese jaoks loomade heaolu seisukohalt väga tähtis. Samas ei ole tõestatud, et ainult laudas peetavate loomade heaolu oleks häiritud.

Küll aga on kindlaks tehtud, et suuremad põllumajandusettevõtted rakendavad tõenäolisemalt teadusel põhinevaid tootmissüsteeme, standardset töökorda, koolitavad oma töötajaid ning kasutavad tehnoloogilisi lahendusi, et loomi jälgida ja teha ka kulukaid muudatusi loomade heaolu parandamiseks.

2016. aastal korraldatud lautade suurust ja loomade heaolu käsitlevas uuringus pakuti, et lautade suuruse vähendamise põhimõtete ja toetavate tegevuste väljatöötamine aitaks paremini tagada loomade heaolu eri suurusega ettevõtetes.

Allikad:
Frazer jt, 2016. Farm Size and Animal Welfare. Journal of Animal Science

Loomade heaolu tagamiseks on välja töötatud ranged ELi ja riiklikud kontrollimeetmed koos bioturvalisuse suunistega. Euroopa talust taldrikule jälgimissüsteem sisaldab kõige tähtsamaid põhimõtteid loomade tervise eest hoolitsemiseks. See hõlmab suurt hulka ennetavaid tegevusi, nagu vaktsineerimine, diagnostika kõrvalekallete varajaseks avastamiseks ja raviprotseduurid. Loomade tervis tugineb veatule ettevõtte majandamisele ja eri osaliste koostööle Euroopas, mitte niivõrd loomapidamise suurusele või konkreetsetele tegevustele.

Igal süsteemil on omad väärtused ja proovikivid.

Näiteks vastupidi mõne inimese arvamusele võivad ka loomade vabapidamisel esineda teatud probleemid, mida on võimalik muidugi ületada rohkem pingutades ja bioturvalisuse meetmeid suurendades.

Üldiselt valitseb üksmeel, et olenemata põllumajandusettevõttest tähendab tervem kari paremat tootlikkust ning seega on loomapidajate huvides tagada loomade heaolu ja hea tervis.

Allikad:
- https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5607874/

Kuigi loomulik käitumine on loomade heaolu seisukohalt kindlasti tähtis, ei tohiks nii keerukat mõistet kui loomade heaolu taandada nii lihtsustatud võrdluseks, et vabapidamine on hea, aga piiratud liikumisvõimalus on halb. Ei tohiks unustada, et loomade jaoks tähendab loomulik käitumine ka selliseid instinkte nagu üleoleku väljendamine. Näiteks on munakanade hierarhilised suhted otsene põhjus, miks vabapidamisel kanade hulgas on kaks korda suurem suremus kui puurikanade seas. Vaba looma jaoks ei taga vabapidamine heaolu, kui teda nokib karja domineeriv isend.

See näitab, kuidas lihtsustatud lähenemine loomade heaolule, isegi kui see põhineb inimlikel arvamustel ja tunnetel, võib heaolu suurendamise asemel seda hoopiski vähendada.

Loomade heaolu juhtiv uurija Marian Stamp Dawkins ütleb, et loomade heaolu puhul ei ole „loomulik“ ilmtingimata võrdne „heaga“ ja vabapidamine ei ole ideaalne pelgalt seepärast, et see sisaldab sõna „vaba“, millele reageerivad positiivselt pea kõik inimesed. Selle asemel rõhutab ta, et vajalikke teadmisi loomadele sobivast heaolust annavad meile teadusuuringud:

„Kas piiratud liikumisvõimalustega loomad soovivad teha kõiki neid samu asju, mida nende vabad liigikaaslased, või eelistavad nad seda, et neile tuuakse piisav toit ette ja nad ei pea seda jahtima? Seda, millal loomulik on ka hea, saab kindlaks teha ainult loomi vaadates, mitte aga romantiliselt ette kujutades, milline elu looduses võiks olla.“[ref]Marian S. Dawkins (2012), Why Animals Matter, Oxford University Press[/ref]

Teaduslikku teavet loomade eelistuste kohta pakuvad niinimetatud valikukatsed, kus loomade motivatsiooni eri hüvesid saada mõõdetakse pingutuse suurusega, mida loom on nõus selle hüve saamiseks tegema. Sellised katsed on näidanud kanade puhul liivavannide ja naaritsate puhul pesaehitamise tähtsust. Need mõlemad tegevused on omased ka nende loomade vabas looduses elavatele liigikaaslastele. Samasugused katsed on samas näidanud, et põllumajandusettevõttes peetavate minkide jaoks ei ole eriti tähtis ujumisvõimaluse olemasolu. Seega võib loomuomaseid tegevusi, mille puhul on võimalik mõõta loomade soove, olla nii olulisi kui mitteolulisi. Seda, kas miski on tähtis või mitte, peab hindama teadus, mitte emotsioonid. 

Allikad:
- Implications for Welfare, Productivity and Sustainability of the Variation in Reported Levels of Mortality for Laying Hen Flocks Kept in Different Housing Systems: A Meta-Analysis of Ten Studies (nih.gov)

• Marian S. Dawkins, 2012. Why Animals Matter. Oxford University Press

Näiteks võivad emiste poegimissulud tunduda inimestele ebamugavad, aga tegelikult on need loodud põrsaid kaitsma. Ajutine liikumisvabaduse piiramine sulus väldib seda, et emis kogemata poegadele peale ei heidaks. Seda võib muidu juhtuda ja see võib põrsastele surmavalt lõppeda.

Arutelud puuride kasutamise, vaba liikumise ja loomade õiguse üle oma elu elada ilmselt jätkuvad, keskendudes väga inimlikele vaadetele ja väärtustele. Kuigi need väärtused on õigustatud, ei esinda need liigispetsiifilistel, põllumajandusettevõtluse spetsiifilistel ega teaduslikel teadmistel põhinevat objektiivset vaadet loomade heaolule.

Loomade liikumise piiramist käsitlevad ka mõned liigispetsiifilised ELi õigusaktid. 2007. aasta ELi direktiivis on sätestatud lihakanade kaitseks nende pidamise miinimumnõuded. Selle eesmärk on maksimaalse loomkoormuse määramisega vähendada kanafarmide ülekoormatust ja tagada parem loomade heaolu, täpsustades nõudeid valgustusele, allapanule, söödale ja ventilatsioonile. Teiseks näiteks on Euroopa veelindude sektor, kus vahetati vastusena Euroopa Nõukogu 22. juuni 1999. aasta soovitusele välja kõik kasutatavad seadmed. Kõik üksikpuurid ehk épinette‘id on asendatud ühispuuridega, mis võimaldavad partidel ja hanedel seista õiges asendis, pöörata ilma raskusteta ümber, lehvitada tiibadega ning süüa ja juua neile sobival moel. Selline pidamine vastab loomade heaolu ja pidamise sanitaarnõuetele, toetab töötajate ergonoomikat ning võimaldab samal ajal suurepärast tootlust.

Allikad:
Nõukogu direktiiv 2007/43/EÜ(juuni 2007)

Stress on füüsiline või kehaline mõjur, mis põhjustab nii inimestel kui ka loomadel kehalisi või vaimseid pingeid. Kehas tekib stressi tagajärjel tavaliselt võitle-või-põgene-reaktsioon, mis koosneb endokriinsetest ja neuroloogilistest teguritest (adrenaliin ja noradrenaliin). Stressi võivad esile kutsuda nii välised (keskkonnast, psühholoogilistest või sotsiaalsetest olukordadest tekkinud) kui ka sisemised (haigus, meditsiinilised protseduurid jne) asjaolud.

Iga indiviid reageerib stressile erineval moel. Loomade puhul võib see oleneda liigist, tõust ja elutingimustest.

Loomade stressil võib olla erinevaid põhjuseid

Stressile reageerimine tekitab kehas mitmesuguseid muutusi, mis võivad kariloomadele negatiivset mõju avaldada. Näiteks muutused immuunsüsteemis, suurenenud vastuvõtlikkus haigustele, toidu tarbimise ja mäletsemise vähenemine, oksütotsiini vabanemise ning viljakuse vähenemine. Need mõjutavad nii loomade heaolu kui ka põllumajandusettevõtte tootlikkust. Mõlemal tasandil on loomapidaja huvides loomade stressi hinnata ja ette aimata, et sellega õigel ajal tegeleda.

Põllumajandusettevõtetes on loomade elus palju perioode, millal stressiolukordi võib tekkida. Üleminekuperiood, nagu võõrutamine, võib põrsastele olla ebakindel aeg. Samasugune on emise jaoks poegimine ja imetamine, mil vajatakse lisaenergiat, et vastsündinute eest hästi hoolitseda. Koduloomadel tekitavad muu hulgas stressi ka meditsiinilised protseduurid. Loomade häirimisega seotud stress tekitab loomades ärevust, mistõttu nende kehatemperatuur tõuseb, südamelöögisagedus suureneb, vere kortikosteroidide tase (adrenaliin) tõuseb ja immuunsüsteem nõrgeneb. See kõik muudab looma haigustele vastuvõtlikumaks. Sünnist saadik inimeste lähedusega harjunud loomade füsioloogilised reaktsioonid ei ole nii intensiivsed kui neil, kes on kasvanud karjamaal ja inimestega vähe kokku puutunud.

Kariloomi mõjutavad ka keskkonnastressorid. Iga loom tegutseb kõige tõhusamalt just tema liigile kõige paremini sobivas ja mugavas temperatuurivahemikus. Temperatuuriga seotud stressi on olenevalt olukorrast võimalik vähendada sobiva toitumise, vedeliku tarbimise, elukeskkonna (varjualused, ventilatsioon jms) pakkumise ning vajadusel ravi korraldamisega.

Lahendused

Igas arenenud põllumajandusettevõttes peaks ideaalis loomi võimalikult vähe häirima. Seetõttu on rahaliste võimaluse olemasolu korral hakatud mitmel pool maailmas rakendama kõrgtehnoloogilisi lahendusi, nagu automatiseeritud lüpsirobotid, mis annavad lehmadele võimaluse minna lüpsma siis, kui nad ise soovivad, ja nad ei pea selleks kogema karjatamist läbi kogu majapidamise.

Ruumide ja peavarju kõrval on tähtis ka toitumine. Toiduga saab kompenseerida väliskeskkonnast tulevaid probleeme ja parandada loomade heaolu.

Näiteks lisatakse alatoitumuses vastsündinud põrsaste söödale maitseomaduste parandamiseks maitse- ja/või lõhnaaineid, et vältida võimalikku imetamisjärgset isukaotust ning parandada söögiisu.

Toidulisandid võivad olla väga olulised ka loomade sõrgade või jalaaluste padjandite tervisliku seisundi jaoks. Peale loomade tervise hoidmise aitavad toidulisandid soolestiku tervist toetades tugevdada ka liigeseid ja immuunsüsteemi. Tänu sellele on loomad stressitekitajatele ja nakkushaigustele vastupanuvõimelisemad.

Madalat temperatuuri võib aidata taluda kaloririkka sööda andmine talvel, õige soojendus aedikus ja külmade õhuvoolude vältimine. Teisalt aitab kalorivaese sööda andmine suvel toime tulla kõrge temperatuuriga, vältides nii asjaolu, et loomad võivad ise kehasoojust rohkem toota. Toidule lisaks on tähtis piisavate varjualuste olemasolu aedikute lähedal, siseruumide piisav ventilatsioon ja värske vee olemasolu liigile sobivas vormis, näiteks joogivesi veisekarjale ja dušš sigadele.

Veiste ja piimalehmade stressi tunduvad vähendavat ka selja sügamise harjad! Kellele ei meeldiks mõnus seljamassaaž?

Ei ole juhus, et esimene loomakaitseseadus võeti Suurbritannia parlamendis vastu 1822. aastal. Tol ajal oli Suurbritannia ühiskonnas väljapaistvaks isikuks moraalifilosoofia koolkonna esindaja ja utilitarismi rajaja Jeremy Bentham. Benthami utilitarismi kohaselt on moraalselt õige see käitumine, mis annab hea tulemuse võimalikult paljudele indiviididele. See kehtib ka loomade puhul. Parima tulemuse arvutamiseks leitakse lõbu ja rõõmu koguhulk, millest lahutatakse valu ja kannatuste koguhulk.

Benthami jõuline idee rajas teed tänapäevastele heaolule keskendunud ühiskondadele ning see on ka loomade heaolu filosoofiline alus. Idee, et põllumajandusloomad ei tohiks kannatada stressi, hirmu, jääda haigeks või saada vigastatud, on vähemalt alates 1960. aastatest kehtinud põhimõte. Alates sellest ajast on loomade heaolu mõiste liikunud edasi selle poole, et kannatuste vältimise kõrval on tähtis ka positiivsete emotsioonide kogemine. Selle näiteks on Euroopa Komisjoni projekt „Welfare Quality“.

Loomade heaolu uurimine välistab loomade kannatused

Igasugune väide, et loomade pidamine põllumajandusettevõttes on julm, on seotud loomade kannatustega. Loomapidamises võib loomade kannatusi ette tulla, kuid see ei ole kindlasti Euroopas normiks. Loomade vägivallajuhtumid võivad olla põhjustatud halvast juhtimisest või vähesest koolitusest, kuid nendest tuleb alati vajalikke pooli teavitada.

Loomade heaolu uurijatel on kasutada tõestatud teaduslikud meetodid, millega teha kindlaks, kas loomad kannatavad või ei. Uuemad loomade heaolu uuringud keskenduvad mitmekesisuse suurendamisele, et parandada kariloomade positiivset emotsionaalset heaolu. Põllumajandusettevõtete nüüdisaegsetes loomapidamissüsteemides kasutatakse üha enam selliseid teadusel põhinevaid teadmisi. Need süsteemid on üles ehitatud sellele, et loomad kogeksid oma elus valdavalt positiivsust. Ettevõtetel, kus loomad üleüldiselt kannatavad, ei lubataks tegutseda.

Tasakaalu leidmine valu ja lõbu vahel on isiklik

Benthami utilitarismi kõige suurem kriitika seisneb selles, kuidas mõõta tegevuste tulemuslikkust kannatuste ja õnne skaalal. Arusaadavalt muutuvad sellised mõõtmised üsna pea isikliku arvamuse ja tõlgenduse peegelduseks.

Loomapidamine annab inimkonnale palju hüvesid. See loob töökohti, toetab perekondi, annab toidulauale vajalikku loomset valku, toetab kokkade ja disainerite loovuse mitmekesisust, toiduainete tarnekindlust ja palju muud. Samas väidavad paljud, et need kasud ei kaalu üles ühegi looma kannatusi. Nii nagu ei saa olla liiklust ilma õnnetusteta, ei saa olla ka loomapidamist ilma loomade juhuslike stressiperioodideta. Valuvaba käsitus on õigustatud, kuid selle kõrval leidub meie vabas ja mitmekesiste väärtustega ühiskonnas ka muid õigustatud vaatenurki.

Loomapidamise nimetamine julmaks või mitte taandub lõpuks sellele, millised on kellegi isiklikud väärtushinnangud ja kannatuste tõlgendus. Samas on väga keeruline, kui mitte võimatu, leida mõnda elusolendit, inimest või kedagi teist, kes poleks elu jooksul kordagi valu kogenud. Tänapäevase põllumajandusettevõtte standardiks on stressiolukordade võimalikult kiire lahendamine ja kui see on vastuvõetav, siis ei saa loomapidamist kuidagi julmaks nimetada.

Allikad:
- ELi „Welfare Quality“ võrgustik
- Brambell, 1965

Filosoofilises mõttes tugineb see mõtteviis tingimusele, et nii inimeste kui ka loomade elu on moraalselt püha. Selle idee edasiarendajad väidavad, et loomadel on õigus inimestega sarnastele vabadustele, kaasa arvatud õigus elada endale sobivat elu. Samas on paljude inimeste jaoks liha söömine maailma kõige loomulikum asi. Selleks instinktiks on ka väga hea põhjus. Loodusteadustes domineerib praegu teooria, et töödeldud loomse valgu tarbimine on olnud inimkonna kujunemises väga tähtis. Uuringud näitavad, et ilma liha tarbimiseta ei oleks bioloogiliselt olnud võimalik nii suure inimaju arenemine. Seega on inimkond arenenud vaid tänu loomse valgu tarbimisele. Lihtsustatult öeldes on inimesed evolutsiooniliselt kujunenud omnivoorideks.

Laiaulatuslikud uuringud on näidanud, et 84% taimetoitlastest pöördub tagasi liha tarbimise juurde, ja 30% neist ütleb, et lihavaba toitumise tõttu tekkisid neil terviseprobleemid. Kui mõnele sobib lihavaba toitumine hästi, siis teistele üldse mitte ning seetõttu tundub väga kohatu väita, et liha võrdub mõrvaga.

Peale selle, et liha tarbimist võib mingil määral pidada inimeste DNA osaks, esineb liha ja mõrva seostamisel veel mitmesuguseid probleeme. Kui elu on üleüldiselt kogu maailmas püha, siis kas ka puude ja taimedega seostuvad moraalsed dilemmad? Ka putukatega? Kuhu tõmmata piir ja miks just sinna? Probleem ilmneb ka siis, kui arvutada kokku kõik loomad, kelle surm on vältimatu selle tõttu, et inimesed kasutavad maid taimse toidu jaoks vajalike põllukultuuride kasvatamiseks. Samamoodi on tähtis, et teatud oluliste ravimite väljatöötamine on võimatu ilma loomkatseteta ja kahjuritõrjel on mitme muu kasu kõrval haiguste levikut vähendav toime.

Liha võrdsustamine mõrvaga on väga haarav hüüdlause, kuid maailmas kehtivad vabadusega seotud õigused põhinevad ideel, et inimesed on võimelised mõistma vabaduse mõistet, täpsemalt vabadust väljendada oma mõtteid ja arvamust. Seega saab liha võrduda mõrvaga vaid väga väikse osa inimeste jaoks maailmas. Suure osa inimeste jaoks on liha osa tervislikust ja tasakaalustatud toitumisest ning samal ajal ka pärand inimkonna kujunemisloost. Inimkonna kujunemise vaatest ei saa aga mitte kuidagi loomulikuks ega vastuvõetavaks pidada selle väärtusliku ressursi raiskamist, mis on tänapäeval väga laialt levinud. Põllumajandusettevõtjad teavad seda hästi ja on sageli esimesed, kes asuvad selle eest võitlusse.

Allikad: 
- https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5417583/
- https://time.com/4252373/meat-eating-veganism-evolution/
- https://www.berkeley.edu/news/media/releases/99legacy/6-14-1999a.html
- https://www.psychologytoday.com/intl/blog/diagnosis-diet/201903/the-brain-needs-animal-fat

Seda tehakse kas nuumamise või tapmise eesmärgil, milleks on eri põhjuseid.

• Nuumamine – mõnes riigis on suhteliselt hästi arenenud tõuaretus (nt Prantsusmaal veiste ja Taanis sigade aretus) ning teised on spetsialiseerunud nuumamisele ja sööda tootmisele (nt Hispaania).
• Tapmine – mõnikord on see vajalik usulistel põhjustel (halal – moslemite tava, koššer – juutide tava) või elusloomade turunõudluse tõttu.

Kuid elusloomade transpordil Euroopa piires ja sealt välja on ka muid põhjuseid.

Tõuaretuse eesmärgil

Tõuaretajad aitavad parandada põllumajandusloomade kindlaid tunnuseid, mis aitavad tugevdada tervist ja suurendada heaolu, tagades nii ressursside mõistliku kasutuse ja loomakasvatussektori jätkusuutlikkuse. See tähendab suure geneetilise ressursi arendamist ja alalhoidmist. Tegemaks seda nii, et riskid oleksid parimal võimalikul moel maandatud, asuvad tõuaretusega tegelevad asutused eri regioonides ja riikides. Need eri riikides paiknevad asutused tagavad parima geneetilise materjali vastuvõetaval hinnatasemel ja loomi kahjustamata igat tüüpi põllumajandusettevõtetele, mahefarmidest modernseteni. Kui asutuses peaks tekkima haiguspuhang, on geneetiline materjal kaitstud teistes Euroopa riikides või kolmandates riikides. Kuna alati ei saa transportida spermat või embrüoid, siis on vahel vaja vedada elusloomi. Parimate võimalike transporditingimuste tagamiseks järgivad tõuaretajad standardeid, sest lõppeesmärk on hästi hoitud ja suure väärtusega loomad.

Põllumajandus on elatusvahend ja talupidajad koos tõuaretajatega annavad oma parima, et järgida ELi transpordimäärust, sest loomade vedamise tõhustamine on tervisliku Euroopa loomakasvatussektori jaoks väga tähtis.

ELi määrused loomade transpordiks

Elusloomade transport on Euroopas vaidlusteemaks, eriti kõrge temperatuuriga perioodidel. EL on kindlaks määranud lubatud transpordimeetodi ja vedamiseks sobiva seisundi kirjelduse. Nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määruses (EÜ) nr 1/2005, mis käsitleb loomade kaitset vedamise ja sellega seonduvate toimingute ajal, on juhised sõidu kestuse, puhkeaja, koorma suuruse ja transpordivahendi kvaliteedi kohta. Tapamajade kohta kehtivad omakorda lisanõudmised. Näiteks võib loomi vedada vaid kindlate transpordivahenditega. Vedamiseks sobivaks tunnistatakse ainult terved loomad.

Selleks, et vältida võimalike loomade nakkushaiguste levikut, kontrollivad inspektorid veoautode puhastamise ja desinfitseerimise vastavust.

Transport ja temperatuur

Nõukogu määruses (EÜ) nr 1/2005 on sätestatud ka mitu meedet sobiva temperatuuri ja ventilatsiooni tagamiseks.

• Maanteetranspordi korral tuleb veoki ventilatsioonisüsteeme planeerida, ehitada ja hooldada nii, et need suudaks sõites ja paigal seistes hoida sõidukis kõikide loomade jaoks temperatuuri vahemikus 5–30 °C. Lubatud kõikumine on olenevalt välistemperatuurist +/– 5 °C.

• Ventilatsioonisüsteem peab olema suuteline tagama ühtlase õhuvoolu minimaalse nimikoormusega 60 m³/h/KN kandevõime kohta. See peab suutma sõiduki mootorist eraldiseisvalt töötada vähemalt neli tundi.

• Mööda teed liikuvatel transpordivahenditel peab olema paigaldatud süsteem temperatuuri jälgimiseks ja sellekohaste andmete säilitamiseks. Temperatuuriandurid peavad olema paigaldatud veoki ülesehitusest lähtudes nendesse osadesse, kus temperatuur võib kõige kõrgemale tõusta. Mõõdetud temperatuur peab olema salvestatud kuupäevade kaupa ja neid andmeid peab olema võimalik ametiasutustele nõude korral esitada.

• Veokis peab olema häiresüsteem, mis annaks juhile märku, kui temperatuur auto osades, kus on loomad, tõuseb maksimum- või langeb miinimumtasemeni.

Paljud tarbijad peavad ELi õigusaktidega sätestatud märgistamissüsteeme (nt mahepõllumajanduslikud tooted, kaitstud päritolunimetuste märgistus, toitainete sisaldus tootes) väga väärtuslikeks. Tootesildid on tarbija jaoks oluline teave, sest need aitavad saada kiire ülevaate tootest ja selle valmistamise protsessist. Eriliselt märgistatud toodete tarbimine ja nende osa loomade heaolu parandamisel on saanud poliitikakujundajate seas märkimisväärset tähelepanu.

Kas kõik etiketid on ühesugused?

Suurem osa kohalikest ja riiklikest katsetustest loomade heaolu märkimiseks tootesiltidel kipuvad olema binaarsete etikettidega, kus märgitakse, kas tootmisel järgiti loomade heaolu standardeid või mitte. Kuid on palju vahepealseid omadusi, mida binaarsed sildid ei suuda edasi anda, ning seetõttu on need katsed ebaõnnestunud ja põllumajandustootjad ei soovi neid etikette kasutada. Mitmeosalised etiketid kirjeldavad eri toodete protsessistandardeid täpsemalt ja seetõttu tunduvad nende katsetused lootustandvamad. Seda, kuidas tarbijad nendele etikettidele reageerivad ja nendest süsteemidest aru saavad, on vaja veel uurida.

On ka hulk väljatöötatud kvaliteetseid etikette, mille dokumentatsioonis on kirjeldatud loomade heaolu standardeid, nagu transporti ja tapmist puudutavaid tingimusi.

Milline eesmärk võiks olla ELis loomade heaolu kirjeldavate etikettide kasutamisel?

Praegu on mõnes ELi liikmeriigis juba sellised etiketid kasutusel. Saksamaal on loomade heaolu kajastava tootesildi eesmärk anda tarbijale teada, millised tooted vastavad õiguslikele nõuetele. Näiteks sealihatoodete korral on Saksamaal kasutuses etikett, mis võtab arvesse hooneid, kus põrsad sünnivad, imetamise kestust ning seda, kas ja kuidas nad on kastreeritud. Samuti loomapidajate teadmisi loomade heaolust, transportimisest tapamajja, seal kasutatavatest meetoditest ja sealsest heaolust ning sellest, kuidas saavutatakse paremaid tulemusi kui õiguslike nõuetega sätestatud. Taanis jällegi töötati 2017. aastal välja hindamissüsteem, kus kasutati tähistena südameid skaalal ühest kolmeni, mis näitab sealihatoodete valmistamisel kasutatud loomade heaolu taset. 2018. aastal kontrollisid Taani ametivõimud 66 põllumajandusettevõtet ja avaldatud aruandest selgus, et rikkumisi esines vaid neljas ettevõttes. Peamiselt oleneb rohkema kui ühe südame saamine etiketile sellest, kui palju on loomadel laudas ruumi või millised on loomapidamistingimused (kas loomad saavad olla õues ja kas transpordiaeg piirdub kaheksa tunniga).

Miks ei ole kasutusel ELi-ülest etiketti loomade heaolu taseme märkimiseks?

Esiteks sellepärast, et ELis alles töötatakse Euroopa Komisjoni juhtimisel välja ühtseid riskinäitajaid. Teine põhjus peitub selles, et ELi tasemel ei ole kokku lepitud, mida loomade heaolu täpselt tähendab ja kuidas seda tegelikkuses rakendada. Sellel teemal arutletakse Euroopa loomakasvatussektoris aktiivselt ja püütakse kõiki tegureid arvesse võttes jõuda selge definitsioonini.

Allikad:
- Eurobaromeetri eriuuring 442, detsember 2015

Alates 1980. aastatest on ELis välja töötatud määruseid, et tagada Euroopa toidutootmises loomade heaolu. Algatusi tuleb ka toiduainete tarbijatelt, kes nõuavad suuremat loomade heaolu. Olemasolevate kvaliteetsete etikettide kasutajad lisavad oma dokumentidesse uusi osi, samal ajal kui loomade heaolu tootesilte alles katsetatakse ning üritatakse välja selgitada, millised soovid ja vajadused on tarbijatel nendega seoses.

Keskne küsimus on, kuidas eristada loomade heaolu standardeid tootmismeetoditest ELis, kui selles piirkonnas on kõikide tootmisviiside korral nagunii vaja loomade heaolu nõudeid järgida. Ei ole veel selge, kuidas peaks seda märkima etiketile, kui kõiki loomseid tooteid tuleb müüa nii, et tootesildil ei tohi loomade heaolu standarditest kinnipidamist täpsustada.

Allikad:
- Special Eurobarometer 442, December 2015