Selle tulemuse arvutamise meetod ja tähendus ei ole täpselt teada. Seepärast on ülioluline kõigepealt aru saada mõiste „veekasutamise jalajälg“ tähendusest ja alles siis on võimalik arvutada kariloomade tegelik mõju. Kui võtta arvesse rohelist, halli ja sinist vett, siis tarbivad kariloomad kolmandiku kogu veeressursist (vt eelmine küsimus).

Kariloomade keskmise veetarbimise mõtestamisel tuleb arvestada, et üle 90% on roheline vesi (vihmavesi), mis imendub maapinda ning mis aurustub taimede kaudu ja jõuab tagasi veeringlusse. See toimuks ka ilma põllumajandusliku loomapidamiseta. Arvestada tuleb, et sinine ja hall vesi võivad ka konkureerida magevee tarbimisega, kuid on leitud, et kariloomade sektor tarbib 13% kogu maailma veevarudest ning suur osa sellest kulub intensiivseks, söödaga seotud tootmiseks.

Küsimus selle kõige taga on see, et veevarude eest võivad kariloomade tootmissektori kõrval võistelda ka inimkonna teised tegevused.

Magevesi on kogu maailmas ebapiisav ressurss

Maailmas on hinnanguliselt 1400 miljonit kuupkilomeetrit vett. Kuid magevee ressursid on piiratud. Ainult 2,5% kogu veevarust on magevesi ja ainult 0,003% sellest suurest kogusest ehk umbes 45 000 kuupkilomeetrit on sobilik joomiseks, hügieenitoiminguteks, põllumajanduses ja tööstuses kasutamiseks (ülejäänud on kinni liustikes, igilumes või atmosfääris). Kogu see vesi ei ole kättesaadav ka seepärast, et osa sellest voolab otse jõgedesse, näiteks perioodiliste üleujutuste ajal. (FAO, 2017).

Arvatakse, et tulevikus veevajadus kogu maailmas suureneb ja seda 50% võrra ajavahemikus 1995–2025 (ÜRO Keskkonnaprogramm, 2008). See võib juhtuda just arengumaades ja mitte ainult ülerahvastatuse pärast, vaid ka üleüldise tööstusliku tootmise ja inimeste jõukuse kasvu tõttu, mis viib omakorda suurema energia, toodete, toidu ja eriti loomse toidu tarbimiseni. Koduse, tööstusliku ja põllumajandusliku vee tarbimise kasv jõuab eeldatavasti ka neisse piirkondadesse, kus on veenappus.

Kariloomade pidamise mõju ja veenappust tuleks hinnata piirkondlikul tasandil.

Ei ole olemas ülemaailmset veenappust kui sellist, kuid veepuuduse probleemiga tuleb tegeleda üksikute riikide või piirkondade tasandil. Ei ole leitud, et kariloomade pidamine viitab veenappuse ohu tekkimisele. Näiteks Prantsusmaal ei kattu piirkonnad, kus kariloomade pidamine on väga levinud, ja piirkonnad, kus suviti on veenappus, peaaegu üldse. Viimati nimetatud piirkondades tegeletakse osaliselt ka niisutatud põllukultuuridega kasvatamisega.

Ülemaailmseid mudeleid tuleb tähelepanelikult hinnata

Ülemaailmsed mudelid on alles väljatöötamisel ning praegu ei erista need arenenud riike ja arengumaid ega ka riikides esinevaid tootmissüsteeme. Mõnes piirkonnas, eriti arengumaades ei kasutata loomi ainult toidutootmisel, vaid ka töötegemisel, loomse kiu allikana ning viljapõldude väetajatena. Kui arvutatakse veetarbimist kilogrammi liha tootmise kohta, siis ei võeta arvesse kariloomade mitmekülgset kasutamist.

Lisaks kasutavad loomad ära põllukultuuride kasvatamise kõrvalsaadusi, mis muidu läheksid raisku. Kariloomade pidamisega kaasnevat vee tarbimist tuleb pidada põllumajandusliku veeressursi majandamise kava lahutamatuks osaks. Arvesse tuleb võtta tootmissüsteemi tüüpi (nt teraviljatoidul või erinevate põllukultuuride toidul olev kari) ja ülesehitust (intensiivne või ekstensiivne), kariloomade liike ja tõuge ning eri riikide sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid kariloomade pidamisel.

Kariloomade pidamise tõhustamine võib aidata kaasa kariloomade jalajälje vähendamisele.

Euroopas on loomakasvatussektori veetarbimise parandamisel üsna väike varu, sest tootmissüsteemid on juba praegu hästi optimeeritud. Mäletsejate veetarbimine on üldjuhul 3,5–5,5 l / kg kuivaine kohta. Mida rohkem on söödas vett, seda vähem joogivett on vaja.

Näiteks kui loomad söövad varajast värsket heina, siis nad ei vaja lisaks joogivett. Värske heina ja silo hulga suurendamine toidus vähendab joogivee vajadust.

Peamine, kuidas vältida piirkondlikult veevarude puudust, on niisutatud sööda kasutamise vähendamine. Selleks on mitu võimalust alates vähem vett tarbivate või geneetiliselt parandatud taimede kasutamisest kuni põllumajandustavade jõustamiseni põllul söödatootjate poolt.

Kariloomade pidamine võib veevarudele ka positiivset mõju avaldada. Näiteks kahjustab loomapidamine soode bioloogilist mitmekesisust vähem kui soiste alade kuivatamine uute põllumaade loomiseks.

Allikad:

– https://academic.oup.com/af/article/2/2/9/4638620

-https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S2212371713000024

– ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO). 2006. Livestock’s Long Shadow: Environmental Issues and Options.

– https://www.researchgate.net/publication/49825039_Water_requirements_for_livestock_production_A_global_perspective

– ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO). 2006. Livestock’s Long Shadow: Environmental Issues and Options. ⇧

Water use by livestock: A global perspective for a regional issue? Animal Frontiers, kd 2, nr 2, aprill 2012, lk 9–16