Veekasutuse jalajälg on populaarne mõiste…

Veekasutuse jalajälje mõiste tekkis 2002. aastal järjena teistele menukatele ökoloogilist jalajälge tähistavatele mõistetele. Rahvusvahelises instituudis UNESCO-IHE Institute for Water Education töötanud Arjen Hoekstra võttis veekasutuse jalajälje mõiste kasutusele kui mõõdiku, mis näitab, kui palju vett tarbitakse ning saastatakse kogu toodete ja teenuste tarneahela jooksul. Pärast selle mõiste tutvustamist akadeemilises kirjanduses kogus see üha enam populaarsust. Praegu töötab selle mõiste ühtlustamise ja edendamisega veekasutuse jalajälje koostöövõrgustik.

…mida on keeruline hinnata

Veekasutuse jalajälg näitab magevee kasutust ning hõlmab tarbijate ja tootjate otsest ja kaudset veekasutust. Selle alla kuulub kolme tüüpi veeallikaid: sinine vesi (loomade poolt või kastmiseks kasutatud pinna- või põhjavesi), hall vesi (heitvee puhastamiseks ja ümbertöötamiseks kasutatud vesi) ja roheline vesi (vihmavesi).

Kariloomade veekasutuse jalajälg koosneb 93% ulatuses rohelisest veest.

Väga oluline on veekasutuse jalajälge täpsemalt uurida. Kariloomade keskmise veetarbimise mõtestamisel tuleb arvestada, et üle 90% on roheline vesi (vihmavesi), mis imendub maapinda ja aurustub taimede kaudu ning jõuab tagasi veeringlusse. See toimuks ka ilma põllumajandusliku loomapidamiseta.

Roheline vesi, mis on üks osa veetsüklist, ei peegelda loomapidamises tarbitava vee puhaskulu. Tegelik veepuudujääk saab esineda vaid sinise vee puhul. Teadlased on leidnud, et kui roheline vesi kõrvale jätta, siis on 1 kg veiseliha tootmiseks vaja 550–700 l vett (halli ja sinist vett). Prantsusmaa riikliku põllumajandusuuringute instituudi INRA andmete kohaselt kulub 1 kg veiseliha tootmiseks veeringlusest umbes 50 l päris vett (sinist vett).

Nagu tabelist näha, siis on sama lähenemist kasutades võimalik arvutada, et sealiha tootmiseks kulub 450 l, kanaliha tootmiseks 300 l, munade tootmiseks 244 l ja piima tootmiseks 86 l vett.

Teadusajakirja Animal Frontiers kokkuvõttes on kirjas: „Vesi on hinnaline ressurss, mille säästmisega peaksid tegelema kogu maailmas kõik majandussektorid ja põllumajandusettevõtjad, sealhulgas kariloomade pidajad. On olemas mõõdikud, nagu veekasutuse jalajälg ja olelusringi hindamine (LCA), kuid poliitikakujundajate jaoks tuleb veel täpsustada nende tõlgendamist.“ Vee säästmine on väga oluline, kuid selleks, et tarbimist korrektselt mõõta, on vaja andmeid täpsustada.

Allikad:
– https://www.theguardian.com/news/datablog/2013/jan/10/how-much-water-food-production-waste
– M. M. Mekonnen ja A. Y. Hoekstra. The green, blue and grey water footprint of farm animals and animal products, Value of Water Research Report Series nr 48, UNESCO-IHE
– https://waterfootprint.org/en/about-us/aims-history
– Veekasutuse jalajälje hindamise käsiraamat
– http://www.inra.fr/Chercheurs-etudiants/Systemes-agricoles/Tous-les-dossiers/Fausse-viande-ou-vrai-elevage/Quelques-idees-fausses-sur-la-viande-et-l-elevage/(key)/0
– https://academic.oup.com/af/article/2/2/9/4638620