Sageli mainitakse, et 1 kg veiseliha tootmiseks on vaja 6–20 kg teravilja. Need arvud ei kehti loomulikult Euroopa kohta ja ka ülemaailmses kontekstis on see arvutus vale.

Võttes näidiseks ELi mäletsejate tootmissüsteemi, siis see põhineb kas karjatamisel või eri süsteemide kombineerimisel. Rohumaad on kariloomade toiduks kasutatava kuivsööda puhul tähtsad, kuna rohi muudetakse suure toiteväärtusega söödaks. Kariloomadele antav kontsentreeritud sööt koosneb põllukultuuride jääkidest ja teravilja kõrvalsaadustest (jahvatamisest tärklise tootmisel, piirituse tootmine), valgukultuuridest (herneste ühendsaadused), õliseemnetest (rapsi-, päevalillekook), puuviljadest (tsitruspulp), köögiviljadest (peedi-, kartulipulp) ja piimast (vadak juustutööstusest).

Seega karjatamist või eri süsteemide kombineerimist kasutavas mäletsejate sektoris on inimestele sobiliku toidu osa väga väike. Inimesele sobilik toit moodustab umbes 13% kogu maailma kariloomade söödast.

Friedmani toitumisteaduse ja -käitumise kooli teadlased tegid hiljuti uuringu, milles võrreldi kümmet dieeti. Uuringu tulemusena selgus, et mida enam on dieet keskendunud taimsele toidule, seda halvemini ja vähem diferentseeritud on maapinna ressursside kasutamine.

Kümme väga erinevat dieeti, mis esindavad kümmet viisi, kuidas keskkonda mõjutada, ja ehk ka kümmet viisi, kuidas mõjutada meie elu ja loodust, sealhulgas maailma biomitmekesisust ja mingil moel ka kultuuripärandit, nagu maastik. Üldiselt peetakse loomset toitu vältivaid dieete vooruslikeks, kuid nende kümne dieedi hulgas osutusid just need maakasutuse poolest vähem tõhusateks, keskendudes vaid põllumajanduseks sobivate maade kasutamisele.

Tulemuste järgi suudetakse taimetoiduks kasutatava maaga toita vähem inimesi kui maaga, mida kasutatakse omnivooride toidu tootmiseks. See tähendab, et loomsete toitude järsk ja täielik kaotamine ei pruugi olla kõige kestlikum pikaaegne valik inimkonnale.

Taimne toitumine ei pruugi olla parim inimkonna funktsioneerimise, valgutarbimise ja maavarade kasutamise seisukohalt. Seega, kui kujutada ette maailma, kus kõik on taimetoitlased, siis oleks vaja rohkem põllumaid, kuna taimetoidu koostisosade tootmine on väga ebatõhus, näiteks karjamaadel.

Kõiki põllumajandusmaid ei ole võimalik teoreetilise tootlikkuse vaatest võrrelda. Mõned neist sobivad kõige paremini teraviljale, kuid ei ole tõhusad puuviljade ja köögiviljade kasvatamiseks (nt savine pinnas vähese veega piirkondades). Teised jällegi sobivad vaid karjatamiseks, kuna köögiviljakultuuride kasvatamine tähendaks liiga suurt energeetilise teguri valikut (kivide tihedus, pinnase sügavus, kalde esinemissagedus jne).

Allikas: https://www.elementascience.org/articles/10.12952/journal.elementa.000116/ – Elementa magazine. Science of the Anthropocene.