Üldine põhimõte on, et ühe kilogrammi liha tootmiseks on vaja 15 000 liitrit magevett. See on hea näide tähelepanu tõmbavast pealkirjast, kuid sellised arvutused on sageli kas valed või valesti tõlgendatud. Kuna 90% veest, mida kariloomad tarbivad, on roheline vesi (vihmavesi), siis on teadlased leidnud, et 1 kg veiseliha tootmiseks kulub tegelikult umbes 50 l magevett.
Veekasutuse jalajälg on populaarne mõiste...
Veekasutuse jalajälje mõiste tekkis 2002. aastal järjena teistele menukatele ökoloogilist jalajälge tähistavatele mõistetele. Rahvusvahelises instituudis UNESCO-IHE Institute for Water Education töötanud Arjen Hoekstra võttis veekasutuse jalajälje mõiste kasutusele kui mõõdiku, mis näitab, kui palju vett tarbitakse ning saastatakse kogu toodete ja teenuste tarneahela jooksul. Pärast selle mõiste tutvustamist akadeemilises kirjanduses kogus see üha enam populaarsust. Praegu töötab selle mõiste ühtlustamise ja edendamisega veekasutuse jalajälje koostöövõrgustik.
...mida on keeruline hinnata
Veekasutuse jalajälg näitab magevee kasutust ning hõlmab tarbijate ja tootjate otsest ja kaudset veekasutust. Selle alla kuulub kolme tüüpi veeallikaid: sinine vesi (loomade poolt või kastmiseks kasutatud pinna- või põhjavesi), hall vesi (heitvee puhastamiseks ja ümbertöötamiseks kasutatud vesi) ja roheline vesi (vihmavesi).
Kariloomade veekasutuse jalajälg koosneb 93% ulatuses rohelisest veest.
Väga oluline on veekasutuse jalajälge täpsemalt uurida. Kariloomade keskmise veetarbimise mõtestamisel tuleb arvestada, et üle 90% on roheline vesi (vihmavesi), mis imendub maapinda ja aurustub taimede kaudu ning jõuab tagasi veeringlusse. See toimuks ka ilma põllumajandusliku loomapidamiseta.
Roheline vesi, mis on üks osa veetsüklist, ei peegelda loomapidamises tarbitava vee puhaskulu. Tegelik veepuudujääk saab esineda vaid sinise vee puhul. Teadlased on leidnud, et kui roheline vesi kõrvale jätta, siis on 1 kg veiseliha tootmiseks vaja 550–700 l vett (halli ja sinist vett). Prantsusmaa riikliku põllumajandusuuringute instituudi INRA andmete kohaselt kulub 1 kg veiseliha tootmiseks veeringlusest umbes 50 l päris vett (sinist vett).
Nagu tabelist näha, siis on sama lähenemist kasutades võimalik arvutada, et sealiha tootmiseks kulub 450 l, kanaliha tootmiseks 300 l, munade tootmiseks 244 l ja piima tootmiseks 86 l vett.
Teadusajakirja Animal Frontiers kokkuvõttes on kirjas: „Vesi on hinnaline ressurss, mille säästmisega peaksid tegelema kogu maailmas kõik majandussektorid ja põllumajandusettevõtjad, sealhulgas kariloomade pidajad. On olemas mõõdikud, nagu veekasutuse jalajälg ja olelusringi hindamine (LCA), kuid poliitikakujundajate jaoks tuleb veel täpsustada nende tõlgendamist.“ Vee säästmine on väga oluline, kuid selleks, et tarbimist korrektselt mõõta, on vaja andmeid täpsustada.
Allikad:
- https://www.theguardian.com/news/datablog/2013/jan/10/how-much-water-food-production-waste
- M. M. Mekonnen ja A. Y. Hoekstra. The green, blue and grey water footprint of farm animals and animal products, Value of Water Research Report Series nr 48, UNESCO-IHE
- https://waterfootprint.org/en/about-us/aims-history
- Veekasutuse jalajälje hindamise käsiraamat
- http://www.inra.fr/Chercheurs-etudiants/Systemes-agricoles/Tous-les-dossiers/Fausse-viande-ou-vrai-elevage/Quelques-idees-fausses-sur-la-viande-et-l-elevage/(key)/0
- https://academic.oup.com/af/article/2/2/9/4638620
92% inimkonna magevee kasutamise jalajäljest kuulub põllumajandusele ja peaaegu kolmandik sellest kulub loomsete toodete valmistamisele. See väide on pärit 2006. aasta FAO aruandest „Loomakasvatuse pikk vari: keskkonnaprobleemid ja võimalused“. Sellest kirjutatakse sageli, kuid seda on tihti ka valesti mõistetud ja seda aruannet on pärast avaldamist muudetud. Teadlased arvavad, et kui arvutustest eemaldada vihmavesi, siis tarbivad kariloomade pidamisega tegelevad ettevõtted 8% mageveevarudest.
Selle tulemuse arvutamise meetod ja tähendus ei ole täpselt teada. Seepärast on ülioluline kõigepealt aru saada mõiste „veekasutamise jalajälg“ tähendusest ja alles siis on võimalik arvutada kariloomade tegelik mõju. Kui võtta arvesse rohelist, halli ja sinist vett, siis tarbivad kariloomad kolmandiku kogu veeressursist (vt eelmine küsimus).
Kariloomade keskmise veetarbimise mõtestamisel tuleb arvestada, et üle 90% on roheline vesi (vihmavesi), mis imendub maapinda ning mis aurustub taimede kaudu ja jõuab tagasi veeringlusse. See toimuks ka ilma põllumajandusliku loomapidamiseta. Arvestada tuleb, et sinine ja hall vesi võivad ka konkureerida magevee tarbimisega, kuid on leitud, et kariloomade sektor tarbib 13% kogu maailma veevarudest ning suur osa sellest kulub intensiivseks, söödaga seotud tootmiseks.
Küsimus selle kõige taga on see, et veevarude eest võivad kariloomade tootmissektori kõrval võistelda ka inimkonna teised tegevused.
Magevesi on kogu maailmas ebapiisav ressurss
Maailmas on hinnanguliselt 1400 miljonit kuupkilomeetrit vett. Kuid magevee ressursid on piiratud. Ainult 2,5% kogu veevarust on magevesi ja ainult 0,003% sellest suurest kogusest ehk umbes 45 000 kuupkilomeetrit on sobilik joomiseks, hügieenitoiminguteks, põllumajanduses ja tööstuses kasutamiseks (ülejäänud on kinni liustikes, igilumes või atmosfääris). Kogu see vesi ei ole kättesaadav ka seepärast, et osa sellest voolab otse jõgedesse, näiteks perioodiliste üleujutuste ajal. (FAO, 2017).
Arvatakse, et tulevikus veevajadus kogu maailmas suureneb ja seda 50% võrra ajavahemikus 1995–2025 (ÜRO Keskkonnaprogramm, 2008). See võib juhtuda just arengumaades ja mitte ainult ülerahvastatuse pärast, vaid ka üleüldise tööstusliku tootmise ja inimeste jõukuse kasvu tõttu, mis viib omakorda suurema energia, toodete, toidu ja eriti loomse toidu tarbimiseni. Koduse, tööstusliku ja põllumajandusliku vee tarbimise kasv jõuab eeldatavasti ka neisse piirkondadesse, kus on veenappus.
Kariloomade pidamise mõju ja veenappust tuleks hinnata piirkondlikul tasandil.
Ei ole olemas ülemaailmset veenappust kui sellist, kuid veepuuduse probleemiga tuleb tegeleda üksikute riikide või piirkondade tasandil. Ei ole leitud, et kariloomade pidamine viitab veenappuse ohu tekkimisele. Näiteks Prantsusmaal ei kattu piirkonnad, kus kariloomade pidamine on väga levinud, ja piirkonnad, kus suviti on veenappus, peaaegu üldse. Viimati nimetatud piirkondades tegeletakse osaliselt ka niisutatud põllukultuuridega kasvatamisega.
Ülemaailmseid mudeleid tuleb tähelepanelikult hinnata
Ülemaailmsed mudelid on alles väljatöötamisel ning praegu ei erista need arenenud riike ja arengumaid ega ka riikides esinevaid tootmissüsteeme. Mõnes piirkonnas, eriti arengumaades ei kasutata loomi ainult toidutootmisel, vaid ka töötegemisel, loomse kiu allikana ning viljapõldude väetajatena. Kui arvutatakse veetarbimist kilogrammi liha tootmise kohta, siis ei võeta arvesse kariloomade mitmekülgset kasutamist.
Lisaks kasutavad loomad ära põllukultuuride kasvatamise kõrvalsaadusi, mis muidu läheksid raisku. Kariloomade pidamisega kaasnevat vee tarbimist tuleb pidada põllumajandusliku veeressursi majandamise kava lahutamatuks osaks. Arvesse tuleb võtta tootmissüsteemi tüüpi (nt teraviljatoidul või erinevate põllukultuuride toidul olev kari) ja ülesehitust (intensiivne või ekstensiivne), kariloomade liike ja tõuge ning eri riikide sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid kariloomade pidamisel.
Kariloomade pidamise tõhustamine võib aidata kaasa kariloomade jalajälje vähendamisele.
Euroopas on loomakasvatussektori veetarbimise parandamisel üsna väike varu, sest tootmissüsteemid on juba praegu hästi optimeeritud. Mäletsejate veetarbimine on üldjuhul 3,5–5,5 l / kg kuivaine kohta. Mida rohkem on söödas vett, seda vähem joogivett on vaja.
Näiteks kui loomad söövad varajast värsket heina, siis nad ei vaja lisaks joogivett. Värske heina ja silo hulga suurendamine toidus vähendab joogivee vajadust.
Peamine, kuidas vältida piirkondlikult veevarude puudust, on niisutatud sööda kasutamise vähendamine. Selleks on mitu võimalust alates vähem vett tarbivate või geneetiliselt parandatud taimede kasutamisest kuni põllumajandustavade jõustamiseni põllul söödatootjate poolt.
Kariloomade pidamine võib veevarudele ka positiivset mõju avaldada. Näiteks kahjustab loomapidamine soode bioloogilist mitmekesisust vähem kui soiste alade kuivatamine uute põllumaade loomiseks.
Allikad:
- https://academic.oup.com/af/article/2/2/9/4638620
-https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S2212371713000024
- ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO). 2006. Livestock’s Long Shadow: Environmental Issues and Options.
- https://www.researchgate.net/publication/49825039_Water_requirements_for_livestock_production_A_global_perspective
- ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO). 2006. Livestock’s Long Shadow: Environmental Issues and Options. ⇧
Water use by livestock: A global perspective for a regional issue? Animal Frontiers, kd 2, nr 2, aprill 2012, lk 9–16
2016. aastal avaldas FAOSTAT, et kariloomade tootmine kasutab 1/3 kogu maailmas kasvatatud teraviljast (210,5 miljonit hektarit) ja umbes 40% põllumaast. Samas ei ole loomasöödas kasutatud teravili sama kvaliteetne kui inimeste toidus kasutatav.
2010. aastal kasutas loomakasvatussektor hinnanguliselt 6 miljardit tonni sööta. Kolm peamist söödamaterjali olid rohi ja lehed (46% ehk 2,7 miljardit tonni), millele järgnesid põllukultuuride jäägid, nagu põhk, lehed ja varred või suhkruroo pealsed (19% ehk 1,1 miljardit tonni).
Kariloomade sööda kasvatamiseks kasutatav põllumaa moodustab üle maailma kokku 2,5 miljardit hektarit, mis on umbes pool kogu maailma põllumaast, AGA kõige suurema osa sellest ehk peaaegu 2 miljardit hektarit moodustavad rohumaad.
Monogastriliste loomade (nt sead ja kodulinnud) jaoks toodetav teravili võtab enda alla 138 miljonit hektarit ehk 20% kogu maailma teravilja all olevast maast. Lisaks kasutab üleilmne loomakasvatussektor umbes 66 miljonit hektarit maad teravilja, liblikõieliste silo ja söödapeedi kasvatamiseks. Kui kasutada ühendproduktide massil ja väärtusel põhinevat jaotamise meetodit, siis umbes 131 miljonit hektarit kuulub õlikookide sektorile ja 126 miljonit hektarit viljajääkidele. Loomasööda kasvatamiseks kasutatav põllumaa on kokku umbes 560 miljonit hektarit ehk ligikaudu 40% kogu maailma põllumaast.
Lisateave: Resource Efficiency Champions: Co-Products, an Essential Part of Animal Nutrition
Sageli räägitakse, et kariloomade sööt võitleb inimeste toiduga. Kuid FAO järgi ei sobi 86% kariloomade söödast inimestele tarbimiseks.
Sageli mainitakse, et 1 kg veiseliha tootmiseks on vaja 6–20 kg teravilja. Need arvud ei kehti loomulikult Euroopa kohta ja ka ülemaailmses kontekstis on see arvutus vale.
Võttes näidiseks ELi mäletsejate tootmissüsteemi, siis see põhineb kas karjatamisel või eri süsteemide kombineerimisel. Rohumaad on kariloomade toiduks kasutatava kuivsööda puhul tähtsad, kuna rohi muudetakse suure toiteväärtusega söödaks. Kariloomadele antav kontsentreeritud sööt koosneb põllukultuuride jääkidest ja teravilja kõrvalsaadustest (jahvatamisest tärklise tootmisel, piirituse tootmine), valgukultuuridest (herneste ühendsaadused), õliseemnetest (rapsi-, päevalillekook), puuviljadest (tsitruspulp), köögiviljadest (peedi-, kartulipulp) ja piimast (vadak juustutööstusest).
Seega karjatamist või eri süsteemide kombineerimist kasutavas mäletsejate sektoris on inimestele sobiliku toidu osa väga väike. Inimesele sobilik toit moodustab umbes 13% kogu maailma kariloomade söödast.
Friedmani toitumisteaduse ja -käitumise kooli teadlased tegid hiljuti uuringu, milles võrreldi kümmet dieeti. Uuringu tulemusena selgus, et mida enam on dieet keskendunud taimsele toidule, seda halvemini ja vähem diferentseeritud on maapinna ressursside kasutamine.
Kümme väga erinevat dieeti, mis esindavad kümmet viisi, kuidas keskkonda mõjutada, ja ehk ka kümmet viisi, kuidas mõjutada meie elu ja loodust, sealhulgas maailma biomitmekesisust ja mingil moel ka kultuuripärandit, nagu maastik. Üldiselt peetakse loomset toitu vältivaid dieete vooruslikeks, kuid nende kümne dieedi hulgas osutusid just need maakasutuse poolest vähem tõhusateks, keskendudes vaid põllumajanduseks sobivate maade kasutamisele.
Tulemuste järgi suudetakse taimetoiduks kasutatava maaga toita vähem inimesi kui maaga, mida kasutatakse omnivooride toidu tootmiseks. See tähendab, et loomsete toitude järsk ja täielik kaotamine ei pruugi olla kõige kestlikum pikaaegne valik inimkonnale.
Taimne toitumine ei pruugi olla parim inimkonna funktsioneerimise, valgutarbimise ja maavarade kasutamise seisukohalt. Seega, kui kujutada ette maailma, kus kõik on taimetoitlased, siis oleks vaja rohkem põllumaid, kuna taimetoidu koostisosade tootmine on väga ebatõhus, näiteks karjamaadel.
Kõiki põllumajandusmaid ei ole võimalik teoreetilise tootlikkuse vaatest võrrelda. Mõned neist sobivad kõige paremini teraviljale, kuid ei ole tõhusad puuviljade ja köögiviljade kasvatamiseks (nt savine pinnas vähese veega piirkondades). Teised jällegi sobivad vaid karjatamiseks, kuna köögiviljakultuuride kasvatamine tähendaks liiga suurt energeetilise teguri valikut (kivide tihedus, pinnase sügavus, kalde esinemissagedus jne).
Allikas: https://www.elementascience.org/articles/10.12952/journal.elementa.000116/ – Elementa magazine. Science of the Anthropocene.
Soja importimine loomasöödaks on seotud spetsiifilise toitumisalase vajadusega. ELi algatuse kohaliku taimse valgu tootmise suurendamiseks, et edendada selles valdkonnas isemajandamist, on heaks kiitnud ka Euroopa loomakasvatussektor. Ilmselt jääb Euroopa lähitulevikus ikkagi sõltuma üsna suures koguses soja impordist.
ELi ülevaadatud söödavalgu bilanss, mille Euroopa Komisjon avaldas 2019. aasta mais, näitab, et üldise valguvajaduse puhul on Euroopa 79% isemajandav. Kuid suure valgusisaldusega söödamaterjalide (30–50% valku) kategoorias on Euroopa vaid 29% isemajandav ning sõltub väga tugevalt impordist, mis on suures osas kaetud sojajahuga.
EL impordib iga aasta umbes 30 miljonit tonni sojajahu. See arv on viimase 30 aasta jooksul üsna stabiilne olnud. Kogu maailma söödatööstuse suure valgusisaldusega söödamaterjalist moodustavad valdava osa sojaubadest tooted, mis on latiks kõikidele taimsetele valguallikatele. Sojaoad sisaldavad palju põhitoitaineid, mis teevad sellest kultuurist kvaliteetse valguallika, mistõttu on see sobiv sööt paljude loomaliikide jaoks. Sojaubade tähtsad omadused on aminohapete kogum, valgukontsentratsioon, toitainete tihedus, seeduvus ja maitseomadused. Samuti on olulised taskukohasus, järjepidevus, aastaringne kättesaadavus ja võimalus kasutada hinnariski maandavaid vahendeid, mis teevad sojast esimese valiku nii loomade toitumisspetsialistide kui ka söödaostjate jaoks.
ELi algatus kohaliku taimse valgu tootmise elavdamiseks on katse suurendada isemajandamist just valgurikaste söödamaterjalide puhul, mida praegu on vaja importida. Euroopa kariloomade sektor on selle loomulikult heaks kiitnud, eriti põllumajandusliku rotatsiooni vaatenurgast.
Siiski eeldatakse, et Euroopa jääb ka kaugemas tulevikus endiselt suurel määral sõltuma soja impordist.
Kui veterinaarravimeid kasutada korrektselt ja kooskõlas ravimite kasutusjuhendiga, siis ei kujuta need keskkonnale suurt ohtu.
Euroopa Ravimiamet on andnud välja juhised, kuidas hinnata põhjavette jõudvate veterinaarravimite mõju inimese tervisele ja põhjavee piirkondadele. Kui veterinaarravimeid kasutada korrektselt ning kooskõlas ravimite märgistuse ja kasutusjuhendiga, siis ei kujuta need keskkonnale suurt ohtu.
ELi määrused veterinaarravimitele loa andmiseks on loodud nii, et enne meditsiinilist heakskiitu on vaja hinnata ohtu keskkonnale. Veterinaarravimite müügiloataotlus peab sisaldama andmeid kasutaja-, looma-, tarbija- ja keskkonnaohutuse kohta. Veterinaarravimite puhul tuleb ohutustoimiku ühe osana enne heakskiitu läbida keskkonnaohu hindamine. See nõue on veterinaarravimeid puudutavates seadustes olnud juba alates 1992. aastast.
Ükski loomadele mõeldud ravim, mille puhul oht keskkonnale on suurem kui ravimist saadav kasu, ei saa müügiluba.
Vastupidi – FAO statistika on näidanud, et ELi loomakasvatussektorist pärit soolestiku käärimisprotsesside mõju on aastatel 1990–2014 peaaegu poole võrra vähenenud.
FAO statistika järgi on kariloomadelt pärit heitkogus vähenenud 51%. Selle põhjuseks on liikumine spetsialiseerunud põllumajandusliku kariloomade pidamise süsteemi poole, kuid paranemisruumi on endiselt veel palju.
Euroopa Keskkonnaameti hiljutiste andmete alusel on veidi alla 6% ELi heitkogustest pärit kariloomade kasvuhoonegaaside heitkogustest. Kogu põllumajandussektorist pärineb 9,58% ja põllumajandusvälistest sektoritest 90,19%. See hõlmab nii transporti, kütmist, hooneid jne, aga mitte maakasutust või muutusi maakasutuses.
Tänu uuele täppispõllumajandusele ja edasiarenenud põllumajanduslikele meetoditele pakub ELi loomakasvatussektor Euroopa tarbijale järjest jätkusuutlikumaid ja taskukohasemaid loomseid toiduaineid.
Ära ei tohi unustada ka kariloomade keskset rolli põllumajandussektori ringluses. Näiteks sõnniku kasutamine (ka kui kääritussaadus) pinnase viljakuse suurendamiseks ja süsiniku säilitamiseks, samuti põllumajanduskemikaalide ja teiste õlist pärit toodete (nt nahktoodete alternatiivid) tootmise tagajärjena välditud heidet.
Allikad:
- https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/pdfscache/16817.pdf
- http://www.fao.org/faostat/en/#compare
FAO andmetel on tõesti hulk meetmeid, kuidas loomade parem majandamine võimaldab vähendada kariloomade pidamisel tekkivaid heitkoguseid.
Üks lihtne, kuid avalikes aruteludes sageli unustatud heite vähendamise viise on piirata ja vähendada toidu raiskamist. FAO järgi läheb 40–50%puu- ja juurviljadest raisku algallikas, kuid liha või piimatoodete puhul hindab FAO kaoks 20%. Toidu raiskamine annab umbes 8% kogu maailma heitkogustest. Tööstusriikides tekib rohkem kui 40% toidukadu jaemüügis ja tarbija tasandil. Seega tuleks mõelda toidu raiskamise vähendamise viiside soodustamisele ja seeläbi aidata kaasa heite vähendamisele.
Metaani heite intensiivsus ja kõikide seotud heitkoguste leevendamise potentsiaal on regiooniti ja tootmissüsteemiti väga erinev. FAO arvab, et mäletsejatega seotud toodete heite intensiivsuse väga suur erinevus on põhjustatud põllumajandusökoloogilistest tingimustest, loomapidamismeetoditest ja tarneahela korraldamisest. Nendes põhjustes võivad peituda leevendamise võimalused ja õigete algatustega on võimalik erinevust vähendada.
Heite vähendamise võimalusi leidub ka põllumajandusettevõtte sees ja viimasel kahel aastakümnel on ettevõtjad ka mitmesuguseid meetmeid võtnud. FAO uues aruandes on öeldud, et kui tõhustada olemasoleva tootmissüsteemi juhtimist, on võimalik heidet vähendada umbes 30% ja seeläbi muuta väiksemaks ka heite intensiivsuse erinevusi.
Kõikide heidet vähendavate meetmete puhul on vaja teha põhjalikumaid uuringuid, et mõõta nende mõju tootlikkusele ja kulutõhusust. Need meetmed võib liigitada järgmistesse suurtesse rühmadesse.
- Sööt ja toitumine. Sea-, kodulinnuliha ja kala tootmises esinevast heitest lõviosa moodustavad loomasööda materjali hankimise ja tootmise etapid. Palju on pingutatud metoodika (Feed for Food-Producing Animals, PEFCR) väljatöötamise ja andmebaasi (Global Feed LCA Institute) loomise nimel, et söödatootjatel oleks tarneahela lõpuosa esindajate nõudmisel võimalik tootmisprotsessis arvestada keskkonnajalajälje vähendamisega. Loomade toitumisteaduses on aastate jooksul välja töötatud erinevaid söödalisandite variante, nagu aminohapped, ensüümid ja probiootikumid, mis on võimaldanud saadavalolevaid söödamaterjale tõhusamalt ära kasutada, vähendades nii kasvuhoonegaaside heitkoguseid, hapestumist ja eutrofeerumist. Näiteks suudavad loomad tänu fütaasile (kõige enam kasutatud ensüüm maailmas) söödamaterjalides leiduvat fosforit paremini seedida, vähendades tarbitava sööda kogust. Põllumajandusettevõtetes kasutatavate söödalisandite positiivset mõju keskkonna jalajälje vähendamisele on tõestatud ka eriprojekti „Specialty Feed Ingredients Sustainability“ (SFIS) raames tehtud olelusringi hindamisel.
Kariloomade puhul on sööda kvaliteeti võimalik parandada rohumaade parema majandamise, karjamaade tüüpide lisamise, rohusööda segu ja kohalikul tasandil kättesaadavate lisandite suurema kasutusega. Mäletsejate toitainete omastamist, tootlikkuse kasvu ja viljakust on võimalik parandada, kui lähtuda loomade tootlikkuses olemasolevast karjamaaressursist, jälgida söödakoguste tasakaalu ning tagada sobiv sööda ettevalmistus ja säilitamine. Palju on uuritud mäletsejate seedimisega seotud heitkoguste vähendamist, näiteks rohusööda koostise ja kasutuses olevate söödamaterjalide kohandamise ning söödalisandite kasutuselevõtu abil.
- Loomade tervis ja nende pidamine. Mäletsejate bioloogilise tõhususe suurenemine paljunemismäära tõstmise ja loomade paljunemisea pikendamise kaudu on peamine tegur metaani heite vähendamisel. Kuid seda võib takistada loomade haigestumine, eriti tootlikkust vähendavasse endeemilisse haigusse. Tootlikkust piiravatel haigustel on palju negatiivseid mõjusid, sealhulgas varem tervete loomade surm või hukkamine, elusmassi juurdekasvu, piimajõudluse ja kvaliteedi ning viljakuse vähenemine, abort ja/või tootmissüsteemis tekkivate jääkide hulga suurenemine. Endeemilise haiguse vältimine tagab seega üldiselt tervemad ja tootlikumad loomad.
- Kõrgtehnoloogilised jälgimistehnikad. Uued tehnoloogilised võimalused, asjade internet, suurandmed, plokiahel, droonid ja kaugseire võivad vabapidamisel oleva karja puhul pakkuda täiesti uusi kasvuhoonegaaside heitkoguste jälgimise viise ja nende eemaldamist ennekuulmatul detailsuse astmel ning võibolla ka ebakindluse vähendamist ja täpsuse suurendamist. Tehisintellekti ja üha kasvava arvutusvõimsuse kasutamine tulevikusüsteemides võimaldab ülisuurte andmehulkade töötlemist ning ülevaadete, regressioonikõverate ja jaotuste koostamist. Need suundumused võivad anda võimaluse jälgimiseks ja optimeerimiseks üksiku looma tasandil. Selleni jõudmine vajab loomulikult rahastust ja selget arusaama, millist kasu tehnoloogiasse investeerimine toob.
Allikad: