Meie põllumajanduses on viimasel kolmel kümnendil olnud omajagu muutusi, sest 1990. aastate alguseni tegutsesid põllumajanduses kolhoosid ja sovhoosid, toimis riiklik kokkuost ning saaduste tarnimine üleliidulisse fondi. Iseseisvuse taastamisega see aga lõppes ja algas uus ajastu.

Aastal 1991 toodeti veel 71% põllumajandustoodangust kolhoosides ja sohvoosides ning ülejäänu majapidamistes ja taludes. Loomakasvatus andis tol ajal koguni kaks kolmandikku põllumajandustoodangu väärtusest.

Viimase 30 aastaga on liha-, piima-, muna-, kartuli, köögivilja ja puuvilja-marja toodang vähenenud. Samas on kasvanud piimatoodang lehma kohta ja mitmete kultuuride hektarisaagikus, samuti tera- ja kaunviljatoodang. Loomakasvatuse suur ülekaal on seega mõningal määral asendunud taimekasvatustoodangu omaga.

Loomakasvatus ja lihatootmine on seejuures kordades vähenenud. Kolm kümnendit tagasi hakkas loomakasvatuses vähenema nii loomade arv kui ka loomakasvatussaaduste toodang. Veiste arv vähenes juba 1980. aastate lõpus. Aastal 1991 oli neid 708 000, nüüdseks 253 000. Kui sigu oli 1980. aastate lõpus üle miljoni, siis 1991. aastaks oli neid ligi 800 000 ja praeguseks 317 000. Sarnane suur vähenemine toimus ka lammaste ja kitsede osas: 143 000-st on alles jäänud 73 000. Erandiks ei ole ka linnukasvatus, kus lindude arv ligines 1980. aastate lõpus 7 miljonile, 1991. aastal oli see 5,5 miljonit ja praegu 2,1 miljonit.

Koos loomade arvu kahanemisega on ka lihatoodang ligi kaks korda vähenenud ehk 1991. aasta 152 000 tonnilt nüüdse 80 000 tonnini. Piimalehmade arv on küll vähenenud üle kolme korra, aga piimatoodang kokku ainult 1,3 korda. Produktiivsus ehk piimatoodang lehma kohta on samal ajal hüppeliselt suurenenud – 4000-lt kuni 9900 kilogrammini aastas. Sellise piimalehmade produktiivsusega oleme Euroopa Liidus jõudnud Taani järel teisele kohale.

Kui 1990. aastate alguses valitses Eesti põllumajanduses ülekaalukalt loomakasvatus, siis 2020. aastaks asendus see mõningase taimekasvatustoodangu edumaaga. Maaeluministeeriumi ja statistikaameti koostöös valminud prognoosi järgi oli 2020. aasta põllumajanduse majandusharu toodangu väärtus 974 miljonit eurot, millest 48% moodustas taimekasvatustoodang, 42% loomakasvatustoodang ning ülejäänu muud lahutamatud kõrvaltegevusalad.

Loomakasvatus ja lihatootmine on Eesti põllumajanduse traditsiooniliseks tegevusalaks, Eestis on heaperemehelikuks loomakasvatuseks ja liha tootmiseks ideaalsed tingimused ning piisav põllumajandusmaa ressurss.

Viimase saja aastaga on Eestis põllumajandusmaa pindala vähenenud pea poole võrra. Viited intensiivselt majandatava põllumajandusmaa osakaalu tõusule ei ole põhjendatud, nagu ka väide, et Eesti põllud on monokultuursed – väljend, mida väärkasutatakse ja tekitatakse ekslikku arusaama Eesti põllumajandusest.

Eestis tegeleb enamik põllumehi viljavaheldusega ehk igal aastal vahetatakse teatud külvikorra alusel kasvatavate kultuuride kasvukohta. Monokultuuri kasvatamine aga tähendab, et üht ja sama kultuuri kasvatatakse pika perioodi jooksul järjest ühel ja samal põllul. Kui kriitikud viitavad sellele, et Eesti põllud näevad liiga ilusad ja umbrohuvabad välja, siis loodetavasti ei unustata põllupidamise põhilist eesmärki – toota meile puhast ja maitsvat toitu.


Allikas: Statistikaamet
Allikas: Statistikaamet

Puhta ja kvaliteetse toidu nimel

Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) avaldatud pestitsiidijääkide viimaste aruannete kohaselt ei ole suurem osa Euroopas kasvatatud ja siin söödavast toidust sisaldanud pestitsiidide toimeainejääke või sisaldas neid piirnormide piires. Eesti toit paistab positiivselt silma, sest on seiretulemuste järgi üks maailma puhtamaid.

ELi riikidest tuvastati 2019. aasta seiretulemuste järgi enim piirnormide ületamisi aga Malta, Küprose ja Poola päritolu toodetes, kus rohkem kui 5% proovidest ületas piirnorme. Kolmandatest riikidest pärit toodetest rikkusid 2019. aastal norme 5,6%, aasta varem 5,8%. Kõige rohkem oli piirnorme ületatud (üle 15% toodetest) Laose, Malaisia, Ghana, Uganda, Vietnami, Pakistani, Dominikaani Vabariigi, Tai ja Kambodža päritolu toodetes.

Põllumehed peavad reageerima inimeste muutuvatele ootustele toidueelistuste osas. Eesti praeguse maakasutuse koosseisu on soodustanud ka keskkonnahoidlike põllumajanduspraktikate laialdane rakendamine. Põllumehed mõistavad, et põllumajandus on tegevusala, mis sõltub väga palju loodusest endast ning vaid heaperemehelik majandamine suudab kindlustada toidutootmiseks vajaliku muldade viljakuse ja teiste loodusvarade – nagu vesi või õhk – hea seisundi. Ühtlasi võimaldab selline majandusviis kulude kokkuhoidu ja tagab paremad saagid. Põllumehed teevad seega loodusega tihedat koostööd.

Valdav osa Eesti põllumehi kasutab ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) toetusi. 2020. aastal järgiti ühtse pindalatoetusega kaasas käivaid rohestamise baasnõudeid ligi miljonil hektaril. Näiteks on põllumajandustoetuse saamise baastingimuseks kaitsta ja säilitada maastikuelemente, seejuures on nende eemaldamine põllult keelatud. Lisaks järgitakse 2020. aasta andmete kohaselt ligi 45 protsendil põllumajandusmaast ehk enam kui 440 000 hektaril keskkonnasõbraliku majandamise (KSM) toetuse nõudeid. Tegemist Eesti põllumajanduses enim kasutatava keskkonnameetmega. Siia lisandub veel üle 20% mahepinda.

Põllumajandustoetustega kaasas käivad nõuded ja tootjate keskkonnateadlikkus on viinud laialdaselt keskkonnasäästlike praktikate rakendamiseni. Keskkonnasõbralikult majandav põllumees tagab liblikõieliste kultuuride kasvatamise 15 protsendil põllumaal ning ka selle, et vähemalt 30 protsenti maast on talvise taimkatte all. See on soodustanud ka kaunviljade ning talinisu kasvatamist. Lisaks on liblikõieliste kasvupinna suurenemist soodustanud mahepõllumaa osakaalu kasv, kus see on üks peamisi mullaparandamise praktikaid.

Kõik see aitab parandada mullaviljakust ning tagada põldudelt parema saagikuse. Lisaks aitab nii liblikõieliste kasvatamine kui viljavaheldus vähendada taimekaitsevahendite kasutamise vajadust. Samal ajal on liblikõielised ka oluliseks toidulauaks tolmeldajatele. Põllumaa hoidmine talvise taimkatte all on aga oluline meede toitainete leostumise vähendamiseks ja seega veekeskkonnale koormuse vähendamisel.

Need on vaid mõned meetmed, kuidas põllumehed hoolitsevad puhta keskkonna ja kvaliteetse toidulaua eest.

Eesti tarbija usaldab kodumaist toitu

Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt tehtud uuringud on kinnitanud, et Eesti tarbija usaldab kodumaist toitu ja toidutööstust. Enamikus uuritud kaubagruppidest moodustas kodumaise toidukauba osakaal üle poole käibest, s.h paljudes tootegruppides üle 80 protsendi. Näiteks vorstide, suitsuliha, piima ja leivatoodegrupis, seal, kus sortiment on kõige suurem, on käive koguni üle 90 protsendi. Eesti tarbija eelistused näitavad, et Eesti on maitsva ja kvaliteetse toidu maa.

Põllumajanduse järjest väiksem jalajälg

Kui EL-i põllumajanduse kasvuhoonegaaside heitmed on võrreldes 1990. aastaga vähenenud 20%, siis Eestis on põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogused samal perioodil vähenenud 44,5%. Lisaks on siinse põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitmed Eurostati andmetel EL-i keskmisest väiksemad. Teisisõnu, sektori intensiivsus on kokkuvõttes pigem madal.

Oluline on ka, et kui EL-i põllumajanduse kasvuhoonegaaside heitmed on märkimisväärselt vähenenud, siis samal ajal on sektori tootlikkus suurenenud 25%. See tähendab, et suudetakse toota järjest tõhusamalt, ressursisäästlikumalt ja väiksema keskkonnakoormusega.

Eesti kasvuhoonegaaside heitkogustest lõviosa ehk 83,5% annab energeetikasektor (siia alla kuulub ka transpordisektor), millele järgneb vaid 10,2%-ga põllumajandus, tööstuslike protsesside ja toodete kasutamine (4%) ning jäätmekäitluse valdkond (2%).

EL-iga liitumise tõttu pidid põllumajandustootjad samaaegselt väga suuri summasid investeerima keskkonnahoidu, mis oli kohustus läbi erinevate eurodirektiivide. Enamik põllumehi liitus ka vabatahtlike keskkonnasõbralikku majandamist soosivate meetmetega, mis aitasid panust keskkonnahoidu veelgi suurendada ja ka Lääne-Euroopa põllumeestega konkurentsis püsida. Kusjuures viimaste toetusmäärad olid, ja ikka veel on, märkimisväärselt kõrgemad. On ilmselge, et meie tänased põllumehed on keskkonnasõbralikud majandamisviisid omaks võtnud ning nendest praktikatest on saanud uus normaalsus.

Eestis on põllumajandussektori kasvuhoonegaaside vähendamise potentsiaali hindamisel on jõutud arusaamani, et heite edasine vähendamine on võimalik justkui vaid tootmise koomaletõmbamise kaudu. Ehk ainus sisuline variant oleks loomade arvu vähendamine, mis aga seab ohtu meie toidujulgeoleku ja läheb vastuollu Pariisi kokkuleppes ühiselt paika pandule, et kliimaeesmärkide saavutamine ei tohi ohustada toidutootmist. Seejuures tuleb silmas pidada, et viimase 30 aastaga on Eestis peetavate põllumajandusloomade arv vähenenud mitu korda ja mitmetes valdkondades ei suuda me tagada Eesti tarbijate varustamist kodumaise lihaga.

Samuti ei arvesta kasvuhoonegaaside inventuur täielikult põllumajanduse tegelikku panust kliimaheitmete vähendamisse, näiteks investeeringuid tehnoloogiatesse või täppisviljelust.

Põllumajandussektori seisukohalt on oluline kliimaheitmete puhul teha vahet loodusliku ja inimtekkelise päritoluga heitmetel. Kuna sektoris tekkivatest heitmetest oluline osa on bioloogilistel protsessidel, siis tuleb teha vahet välditavatel ja vältimatutel heitmetel. Peame mõistma, et teatud osa tekkivatest heitmetest ei ole võimalik vältida ning tunnustama sektori olulist rolli ökosüsteemiteenuste pakkumisel. Näiteks on bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt oluline lihaveiste ja lammaste karjatamine.

Süsinikupõllundus on suund, millega soovitakse tekitada põllumehele nn täiendav sissetulekuallikas kliimasõbralike praktikate rakendamise eest. Näiteks lähevad siia alla sellised tootmisviisid nagu talvise taimkatte rajamine, viljavahelduse rakendamine ja vahekultuuride kasvatamine. Need kõik aitavad keskkonda hoida ja on meil Eestis, muide, juba laialt levinud ning tavaks. Süsinikupõllundus on niisiis maa harimine ja kasutamine viisil, mis säilitab ja seob orgaanilist süsinikku mulla orgaanilises aines huumuses. Süsinikupõllundus on laiem viis tunnustada maakasutussektori – põllumajandus ja metsandus – tähtsust kliimaneutraalsuse saavutamisel.

Aga põhilised asjad algavad just süsinikujalajälje kaardistamisest. Meie suuremad toidutootjad ongi asunud oma loomakasvatusettevõtete süsinikujälge kaardistama. See võimaldab hinnata ka tootmisprotsessi erinevate lõikude efektiivsust ja kõike optimeerida.

Esialgsed tulemused on lausa suurepärased – meie tootjad on säästlikumad terves Euroopas, isegi maailmas. Näiteks oli Eesti ühe suurema toidutootja 1 kg piima tootmise süsiniku jalajälg 2019. aastal keskmiselt 1,09 kg CO2-ekv, kui ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel on maailma keskmine piima tootmise süsiniku jalajälg samas 2,5 kg CO2-ekv. Meie tootjad võtavad ise endale ambitsioonikaid süsinikuneutraalsuse eesmärke.

Erinevaid keskkonnakoormuse või elurikkuse näitajaid võrreldes kuulub Eesti põllumajandus juba praegu Euroopa Liidu keskkonnahoidlikumate sekka. Põllumajandus liigub veel enam täppispraktikate rakendamise poole, mis aitab oluliselt kaasa keskkonnakoormuse vähendamisele. Muide, järjest suurem huvi on biometaani tootmise vastu, kus loomakasvatuse kõrvalsaadustest vedelsõnnikust ja rohtsest biomassist toodetakse gaasi.

Keskkonnaküsimused on meie põllumajandustootjate südames. Kliimaprobleem on raske teema, aga keskkonnakaitsega seotud küsimused moodustavad põllumeeste argipäevast kindla osa, sest see on kestlikkuse tagamise alus.

Lisaks on EL-is mitmeid algatusi ja strateegiaid, mis hakkavad suuresti mõjutama põllumajanduse tulevikku – Talust taldrikule, Elurikkuse strateegia, Nullsaaste strateegia, Mullastrateegia, Metaani strateegia või mõnigi teine. Põllumehed töötavad keskkonnahoius aktiivselt, näiteks, kuidas metaani emissiooni vähendada erinevaid söötmise strateegiaid kasutades. See kõik on tippteadus, milles oleme esirinnas.